Malcolm Lincoln - I Wanna from Tolm Stuudio on Vimeo.
“Vihma sajab, kõik ujub, lastel paha on tuju…” ja nii lõpmatuseni. Ütlemata kole lastelaul, kui aus olla. Aga see selleks. Tuli meelde suvi ja Viljandi Pärimusmuusikafestivali kuumus, Viljandi mäed, jääjook ja muu tore. Ja muidugi selle toreda toredaim osa – folkmuusika.
Olen ju südames ikkagi poppar ja rokkar ja punkar ja folkar ja elektroonik ja indierokkar jne jne jne. Niisiis olen natuke rebel ja kaldun tavapärasest “hipist” ja “coolist” muusikast kõrvale. Bänd, millest räägin – Ale Möller Band – oli kindlasti suve top 5 kontserdi hulgas, kusjuures valik, mille hulgast enda topi kokku panna, oli suur.
Ale Möller on üks tore rootsi onu, kes kokku pannud ühe veelgi toredama muusikute seltskonna. Kollektiivis on näiteks kreeklanna, aafrika hõimude muusikat esitav senegallane, mehhiklasest trummar ja kanadalasest kontrabassimängija. Muusika kõigub seinast seina. Esitatakse kreekapäraseid pulmalaule, nutulaule jne, Mamadou Senegalist rakendab Lääne-Aafrika traditsioone oma laulmises ja kogukas kontrabassimängija on valmis ka 33-kraadises kuumuses laval tantsu vihtuma. Kusjuures kontrabassi pean ma bändi üheks suuremaks tugevuseks. Mis teha, mind on alati tšellod ja kontrabassid köitnud.
See, kuidas kollektiiv laval toimib, mis energia ja entusiasmiga seal ringi tatsavad, on awsome! Samuti on võimas nende viis sulandada nii palju erinevaid värve, kõlasid ja muusikatraditsioone ühte patta. Suur-suur melting pot, nagu öeldakse.
LastFm suudab vahel üllatada. Andeksi minu võhiklikkuse tõttu, aga Big Wave Riders on mu kõrvadele veel suhteliselt uus kuju. Nad ronisid minuni läbi MAPi ja LastFmi ja voila! õigesti ronisid!
See bänd oli omamoodi üllatus, ma teadsin, et suurest põhjanaabrist aeg-ajalt geniaalsust tuleb (Rubik oli sama positiivne üllatus), aga sellist sorti muusikat põhjapõtrade maalt ei ootaks. Ikka hevit ja rokki ja veel hevit ja metalli, aga surfihõngulist garaažilist indiepoprocki… Noh, tore on. Või mis?
Selgus, et tegu on väga uute nägudega, bänd alustas selle aasta aprillis ning internetti on üles riputatud kaks lugu, mis mõlemad on vabad tasuta allalaadimiseks.
Ma ei tea, minu sisemisi kitarrikeeli see puudutas, kuulake!
Big Wave Riders - Republic of the average by Big Wave Riders
Ilmus TV Girli EP. Päris vaimse ekstaasini see materjal mind ei viinud, aga tubli töö sellegipoolest. Vokaalid on mõnusalt pohhuistlik-mahedad, trummid ka igati soliidsed. Indiebänd nagu indiebänd ikka! Võib-olla jääbki TV Girli puhul puudu mingisugusest omapärast. Taustaks sobivad nad imehästi, aga selleks, et eristuda, peab mingiski mõttes pioneere mängima. Sellegipoolest on “On land” väga ülbe lugu ja ega “It’s not somethingil” ka midagi viga ole. Kena sooritus, nagu ütleks härra Ants Tael.
Albumi saab tasuta alla laadida SIIT!
Head poppi, ilusat poppi, lahedat poppi. Muusika räägib enda eest!
Nagu näha, möllasin veidi Pitchforkis ringi.
PS. Viimase loo viiulid on eriti ägedad!
Kaks päeva koorilaagrit ja laulupeo repertuaari ja noh, arvata on, mis hetkel kummitab. Selleaastane repertuaar on eriti võimas, sees on n-ö rokiosa, kus sellised laulud, nagu “Mägede hääl”, “Liivimaa pastoraal” ja “Ilus oled, isamaa!”, vanad head lemmikud.
Kuigi ma olen endiselt vanade originaalide poolt ja väga remikside provokatsioonidele alluja tüüpi ei ole, meeldis mulle väga 2009. aasta R2 Aastahiti galal olnud uusversioon “Mägede häälest”. Arvestades, et HU? on üks Eesti muusikamaastiku absoluutseid hetketippe, oli see super.
Eriti super oli ka muidugi mais ilmunud HU? ja Kare Kauksi ühislugu “Miks mõni asi on nii hea?”. Ma ei ole küll enda õrnemat iga kuldseil Mahavoki hiilgeaegadel mööda saatnud, aga nendega seostub alati mingisugune nostalgiatunne. Ma arvan, et kuna olen (oleme) niivõrd palju tarbinud ja kuulnud lugusid õndsast 80ndate lõpust, kus elas punk ja popp ja rokk, kus Kauks ja Volmer hüppasid lavalaudadel, muusika oli aus ja tõeline ning asja aeti kas puhtalt enda lõbuks või missioonitunde tõttu, siis tundub, nagu oleks ise selle perioodiga kuidagi emotsionaalselt seotud.
Nüüd on kõik materialiseerunud, blah blah blah, mis seal ikka. Selle pärast saangi vahel vaimse katarsise, kui sukeldun õndsatesse Mahavoki, Vennaskonna, Ultima Thule ja kas või Mäxi aegadesse ja kuulan igihaljast Eesti kullafondi. Kahju ainult, et Kare enda peapaela nurka on visanud. Oh well, eks me kõik peame ükskord suureks kasvama…
Ahjaa, disko kuldajaga tuli meelde…
Ülim geniaalsus! Kahju, et vanast peast natuke lolliks läks…
Sain ka lõpuks Sufjan Stevensi uue albumi kuulatud ja tahaks kuskile roosade draakonitega lendama minna, sest tunne on freakin awsome. Nimilugu on mõnus. Lugu Veesuvi vulkaanist jookseb ka üsna südame lähedalt kuuma jutina mööda veresooni ringi.
Siin aga plaadi lemmik, nautige:
MaiNekk on homme GenKlubis Tartus! Pilet on nii odav, et kahju hakkab lausa – 50/35.
Lisaks toimub plaadiesitluskontsert veel näiteks Tallinnas No99s reedel kell 21.30.
Saate väärt elamuse, luban! :)
Kuna ma käin maailma parimas koolis, on mul tihti võimalus kuulata maailma parimat muusikat oma kooli saalis. Tasuta. Täna oli selleks MaiNekk, kes Baltimaades enda uut plaati tutvustamas käib. Pean ausalt tunnistama, et kollektiivist ma varem kuunud ei olnud. Seda enam olin üllatunud millegi nii ägeda olemasolust. Ja sellest, et ma reaalselt viitsin järjest kuulata pikemat aega industriaalmuusikat, mis ei ole klassika.
Lähemalt siis – MaiNekk on eesti-rootsi-taani bänd, mis koosneb kahest kitarrist, bassist ja trummidest. Viljeletakse sellist indiesegust muusikat. Omaette maiuspala on poisid, kes bändis mängivad. Mitte liiga karvased ruuduliste särkidega hispermuusikud on arvatavasti iga hipstertüdruku unistus.
Põhjus, mis Mainekk, miks Balti tuur ja meie kool, on nende vastilmunud plaat “Dance dance and rotate”. Nii sügavat elamust nad mulle ei jätnud, et ma kolme Villemi pubi lasteprae hinna Rahva Raamatusse viin, aga piisavalt, et nende Myspace’i leht enda lemmikutesse salvestada.
Kellel mingisugune huvi tekkis, tsekkige SIIA!
PS. Soovitan soojalt laulu “A Call for Batman”. Eriti püss lugu!!
The Tontons pole siinmail just eriti tundud kollektiiv. Ometi on nad loonud midagi täiesti teistsugust. Nende muusika seob mitmeid erinevaid stiile, moodustades täiesti unikaalse sulami. Siin on rocki, siin on poppi, siin on jazzi, funki ja bluusi.
Eriti lahedaks teeb selle psühhedeelse indiekollektiivi see, et solistiks on nääpsuke mustanahaline naine. Selline kõlavarjund vokaalis on indiebändide jaoks midagi täiesti uut. Sellise muusika kõrvale tahaks haarata paar pina coladat ja kusagil facys suitsuses baaris laudadel eriti vulgaarselt tantsida. Koledad mõtted. Aga muusika nähtavasti mõjub.
Uurisin nende lehekülge LastFmis ja põnev on see, et USA bändi kohta on neil hämmastavalt vähe kuulajaid. Võiks ju arvata, et Houston ja Texas ja fancy muusika… ju siis on tegu veel avastamata pärliga. Kui bändi sisekliimaga just midagi halba ei juhtu, olen kindel, et näeme neid suurematel lavalaudadel kui praegu, nendel, mida the Tontons tegelikult väärt on.
Kuulake kindlasti veel SIIT! Tégemist on äraütlemata hea kraamiga! :)
Olen olnud paha ja nõme.
Aga nüüd olen vähemalt tagasi. Endiselt selleks, et jagada head kraami.
Suvi ilus oli täis nii palju põnevat, et virtuaalmaailmas kolamine ei tulnud meeldegi. Lisaks oli sügis täis suuri tegusid, mille kõrvalt leidsin küll aega muusikagurmaanluseks, kuid mitte geniaalsuse levitamiseks.
Aga suvi, oh suvi… käidud sai mitmetel muusikaüritustel. Viljandis sai folki nauditud, Õllesummeril Scissor Sisterseid kuulatud, sinna sekka veel väiksemad üritused ja kontserdid.
Et enda äraolekut kuidagimoodi kompenseerida, jagan teiega ERITI BRUTAASELT ägedat muusikat. See muusika tõstab kõrvadest ja paneks ka jalutuil jala tatsuma.
Bon appetit!
Need kutid on HULLUD. Ja HULLULT ÄGEDAD! Armastan nende stiili ja armastan seda videot. Avastasin nad kuidagi täiesti juhuslikult ühest blogist ja pärast seda olen suurte öökullisilmadega Vimeost nende videosid jahtinud. Miks, oh miks toimub suurem osa sellisest lahedast muusikaelust välismaal.
James Blake on minu kõige uuem armastus. Vimeo pakkus mulle (ja täiesti iseseisvalt kusjuures) välja James Blake’i “Limit to your love’i”, mis haaras mind sedavõrd, et raiskasin väärtuslikku ajaloo õppimise aega ning istusin, roosad Skullcandyd peas, nautides seda täiusliku bassi värinat, mis mu pealuud ähvardas purustada.
Ma ei teagi, mis see täpselt on. Klaveridubstep? Igal juhul on see täiuslik ja paneb mind enama järele paluma.
Oh, la la! Kas pole mitte vapustav? Videost ei hakka muidugi siinkohal rääkima. Soovitan toksida laulu pealkiri Vimeosse, seal olev HD versioon on nii freakin’ awsome, et paneb lausa nutma.
Veel James Blake’i muusikat SIIT!
Ääremärkus: kas keegi oskab mulle seletada, miks ma Live Writeris Youtube’i asemel enda uut lemmikut Vimeot kasutada ei saa?
Anti PCM ehk siis migreenist välja toovad lood (vt eelmist postitust).
Ilmselgelt aitavad migreenist toibumisele kaasa ilusad ja kergelt lillelised lood, mis sageli “hea maitse” kategooriasse ei lähe. Ma ei lasku nii madalale, et teiega James Blunti, Damien Rice’i v John Mayerit jagada (kuigi ma vahel nutan nõrkushetkedel enda padjad nätskeks koos nende meestega. aga äärmiselt salaja, nii et tss!). Tegelikult eksisteerib selline äge bänd nagu Dave Matthews Band, mis on nii vana, et sobiks kuulamiseks pigem emale kui mulle, aga whattheheck. See pole mind takistanud biitleid kuulamast. Tegelikult on enamik minu virtuaalsest plaadiriiulist “vana”. Ehk siis vähem sõnu, vähem tegusid, rohkem muusikat. Laske hea maitsta!
PCM – Potential of Causing Migraine ehk siis minu väikest eralõbu tekitav muusika. Ilmselgelt ei mõju valust laastatud peale kõige paremini elektrooniline muusika. Suure heameelega loobuks ma migreeni korral üldse muusika kuulamisest, aga noh, kui koledad rohelised tulnukad on su kehasse juba kord installinud muusikakiibi, siis sellest pääsu pole. Ja kuna täna on järjekordne imeliselt soe ja särav suvepäev, on mul tuju JUST elektromuusika järele. Mis sest, et mul on migreen. Mis sest, et süda on paha. Mis sest, et see paneb pea veel rohkem valutama. Lülitage kõlarid põhjaaaa!!
Kõige paremini iseloomustab seda laulukest üks BuckSquirty über Youtube’i kommentaar: “I make breakfast naked to this song all the time.”
Ja rohkem sõnu polegi vaja!
P.S. Tegelikult peaks lisama, et minu migreen kadus juba eile oma koju tagasi paremaid aegu ootama, aga kuna elekter otsustas välja vupsata, jäigi see õigel ajal postitamata.
Tere hommikust! Alustagem päeva millegi kerge ja helgega, millegi ilusa ja meloodilisega, millegi suvise ja õhulisega!
Oehh, Ma armastan Jack Penatet!!
Kes on hipikuningas? Devendra Banhart on hipikuningas. Keegi teine ei värista enda häält nagu tema, keegi teine ei suudaks sellist puntras soengut nii edukalt välja kanda kui tema, keegi teine ei ole nii cool hipi kui tema. Armastage või vihake, visake enda gladiaatorisandaalidega kõlarid puruks, kui tahate, aga mulle meeldib!
Igaks juhuks ütlen ette, et Arcade Fire on üks minu fetišbändidest, st kõik, mida nad puudutavad, muutub automaatselt kullaks ja nad panevad mu südame põksuma isegi siis, kui nad päriselt seda väärt ei ole. Õnneks on tegu ühe maailma parima kollektiiviga, seega ma ei põe. Nii et kui ma ütlen, et sain lõpuks imelikke teid pidi kätte ühe nende show lindistuse, millel nad esitasid suure osa uuest materjalist, mis peaks ilmuma 3. augustil, tähendab see seda, et minu jaoks on käes jõulud… Ei, midagi paremat kui jõulud! Jõulud on igal aastal, AF-i uut albumit tuli oodata kolm aastat.
Kuna albumit tervikuna pole veel keegi kuulnud, saan ma rääkida ainult sellest, mida nad Théatra Granadas 8. juunil esitlesid. Varem olin ma kuulnud kaht uut lugu, “Month of May’d” ja “The Suburbsi”. Ausalt öeldes ei olnud ma just eriti vaimustunud, kuid mida rohkem ja rohkem neid peas leierdada, seda rohkem need reaalselt ka meeldima hakkavad. Nüüd, kuulanuna poolt materjali nende uuelt plaadilt, võib öelda, et esmamulje on tõepoolest petlik. Nad on küll liikunud edasi uue saundi poole, kuid kõige selle alt paistab läbi siiski vana hea Arcade Fire.
Isegi “Month of May” algselt võõrana tundunud töödeldud vokaal oli live’is päris korralik. Enim jäi meelde aga “Rococo”, mõnusalt segane ja hea rütmiga lugu. Samuti oli hea esitus varemkuuldud “The Suburbsil”. See on ideaalne suvehitt (ma ei mõtle selle all lady-gaga-bad-romance-ja-muu-sarnane-kräpp stiilis suvehitti, vaid melomaanile kohast hitti), mille äge saund tuleb mõnusatest klahvpillidest ja rõõmsast mažoorist.
Nüüd jääb üle oodata “päris” jõule, kus saab kuulda reaalses stuudios lindistatud lugusid, võtta terve päev vabaks ja kuulata need ribadeks, tunda end taas lapsena, kes enda valdusesse uue ilusa barbie-nuku saanud. Eelvaate põhjal võib öelda, et ehk vajan isegi kaht päeva, sest see materjal lööb jalust nõrgaks!
P.S. Soovitan soojalt “The Suburbsi” kuulata rohkem kui üks kord, sest see on nagu hea vein, mis läheb iga korraga aina paremaks.
Kuulasin läbi Twilighti “New Mooni” soudtracki ja guess what? Kuigi ma peaaegu vihkan kõike, mis Twilighti puutub, pean ma tunnistama, et filmide muusika on olnud superhea tasemega!
Niisiis kasutangi võimalust ja promon ühe maailma parima rokkbändi, Radioheadi solisti loomingut. Sooloprojektides on Thom Yorke läinud hoopis teist teed pidi, mis Radioheadiga. Midagi lugude “No suprises” või minu isikliku lemmiku, “High and dry” sarnast te ei kuule. Pigem on ta omaks võtnud teatud määral depechmode’iliku ja massiveattackiliku elektroonilise muusika. See on aga igati positiivne, sest mis mõtet olekski teha sooloprojekt, kui jätkad samas stiilis muusika tegemist, mida bändiga juba varem viljeletud.
Niisiis, minu lemmiklugu “New Mooni” soundtrackilt on teie ees. Selline rahulik elektroonika, mis voolab sisemusest läbi nagu aeglane jõgi. Samas on biit igati mõnus ja tekitab tõepoolest kosmilise hõljuva tunde. Võib-olla on hilja rääkida antud filmi soundtrackit, kuna, olgem ausad, linateos on väljas juba pikemat aega, väga pikemat aega. Nii et jätame hetkeks filmi kõrvale ning nautigem seda kui lihtsalt üht värskendavat ja mõnusat lugu, mis sobib minu puhul näiteks suurepäraselt Milan Kundera ja piparmünditeega!
Heihei!
Clash Magazine’i lehelt saab nüüd tasuta muusikat! Ja täiesti head muusikat. Ja täiesti LEGAALSELT, nii et koledaid silmasidemeid ümber pea panema ja piraati mängima ei pea. Clash ja Vice on selles suhtes väga tänuväärsed, nii et soovitan aeg-ajalt silma peal hoida!
Ja muidugi olen valinud paar paremat lugu tänaseks õhtuks, üks neist vähe tuntumalt bändilt ja vähe tempokam, teine kuulub pigem kategooriasse “kosmiline muusika”. Voila!
Need tune’id karjuvad “Oh, kuula meid 20. juunil, sest see on lihtsalt nii õige!”
MGMT – kõikide coolide urbanhipsterite lemmikbänd ja Justice – kõigile tuntud kui “We are your friends’i” ning “D.A.N.C.E.’i” looja.
See lugu on geniaalsuse kehastus! Need bassikäigud panevad vere keema ning oigama ja vanduma, et mul korralikke kõlareid ei ole (või noh, on, aga neid ei saa muusikakekuse küljest kuidagi lahti ühendada).
Kuulake ja te oigate naudingust. Ja kuna ma tean, et loo lõpuks tahaks veel ja veel, siis VOILA!
Buraka Som Sistema on midagi sellist, mis mulle tegelikult ei tohiks meeldida. Tegelikult ei tohiks mulle üldse sellist sorti muusika meeldida. Aga mingi geniaalsuse piiril lugude puhul võin ma isegi trash metalit kuulata. Ausalt!
“Yah” on minu teada Buraka Som Sistema esimene singel, mis ilmus juba 2006. aastal. Iga kord, kui ma seda lugu kuulen, hakkab mu peas keerlema mingi filmistsenaarium ja tekib tunne, nagu tahaks ise kaamera kätte võtta ning sellele korralik muusikavideo filmida. Tõenäoliselt midagi sellist nagu Madonna “Jumpil”. Midagi parkourimise ja urbanistliku linnapildiga igatahes.
The Cure toob alati kananaha ihule! Kolmest loost on see minu kindel lemmik. Tark, aga vahel reetlik Youtube ütleb selle remiksi sünniaastaks 1990. Usaldagem siis Tarka Meest Taskust. Nii ongi lihtsam, saab erilise kiidulaulu üles seada.
Ahh, kõik muu kaob, aga the Cure jääb. See vokaal, need kõlavärvid. Tahaks kuskil räpases Londoni pubis selle taustal tantsida, koledate emopoistega Thom Yorke’i elufilosoofiast ning boheemindiefilosoofidega Kafkast ja “Clockwork Orange’ist” rääkida.
Jälgisin MTV Europe’ist Celebrity Countdown Weekendi 30 Seconds to Marsi poolt valitud viiekümne parima USA rokkbändi TOP-i ja avastasin endalegi üllatuseks, et suur osa sellest päris koorekihist, créme de la créme’ist on pärit eelmisest aastatuhandest.
Kas kümme aastat tagasi osati siis reaalselt paremat muusikat teha? Lausa nii palju paremat, et tänapäevased sensatsioonid, legendaarsed RHCP ja Foo Fighters esikümnest välja puksida? Mul on selles osas oma teooria. Seesuguse valiku tagapõhjadeks on tavaliselt kolm-neli suuremat tugisammast. Üks neist toetub sellele, et vanadel kuulsatel on olnud piisavalt aega, et seista, hitiks laagerduda, nende ülistamine on hea maitse seisukohalt alati kindla peale minek, sest kes julgeks vastu vaielda, öelda, et Bruce Springsteen oli ülemakstud jobu või nimetada David Bowie’t geiks?
Samuti on eelmises muusikalises sajandis elamine otsekui mässumeelsuse märk – püüd anda vastulöök tänapäeva rahast läbiimbunud muusikatööstusele. Nii mõneski mõttes on see igati õigustatud, kuna fakt on, et 20-30 aastat tagasi tehti muusikat teistel eesmärkidel kui nüüd. Siis käisid ringi lõhkiste kampsunitega grunge-artistid ja rebitud teksastega vanad rokipeerud, mitte kuldhammastega supersuuri “Wolkswageni bling-märke” kaelas kandvad Lil’ Wayne’id ja Kanyed. Elvis oli küll paras blingimeest, aga tema kandis enda blingivat kostüümi igal esinemisel, nii et see ei lähe arvesse.
Viimane ja tugevaim agrument toetub eelmisele, äkki ongi kunagi varem tehtud muusika parem, sest ta on loodud suure armastuse ja kirega. Kallile produktsioonile toetuv muusika ei jää kunagi püsima. Kahtlen, kas minu lapselapsed teavad selliseid nimesid, nagu Kanye West, Kesha, Lady GaGa jt. 30 aastat tagasi tehti paremat muusikat, sest see oli parim väljendusvahend. Helide loomine oli muusikute jaoks viis end väljendada, tundeid millekski reaalseks vormida, see ei olnud kõigest järjekordne viis raha teenida ning rikkaks saada. Ja siin ongi olulisim vahe tänapäeva ja varasema muusika vahel. Need helid, mis lähevad hinge, peavad olema kellegi teise poolt higi, vaeva ja suurima südamevaluga loodud. Muusika peab tulema südamest, sest ainult nii läheb ta reaalselt korda.
Niisiis – kui nüüd rääkida minu lemmikutest, siis ei saa üle ega ümber Pink Floydist. Ma armastan küll biitleid, rollinguid, Bowie’t ja kõiki teisi toredaid tegelasi, kuid Pink FLoyd suudab mind enim enda muusika nõidusesse haarata, olgu selleks siis “I wish you were here”, “Comfortably numb” või “Shine on you crazy diamond”. Need ülimõnusad kitarririfid, lausa enigmaatilised kitarririfid viivad transsi ning seiklema täiesti ennenägematutele maadele, laulutekstid peidavad endas rohkem sisu kui nii mõnigi tänapäeva rämpskirjaniku 500-leheküljeline teos. Pink FLoydi muusika on midagi reaalset, samas müstilist ja kauget. Igaüks leiab sellest midagi endale ning igaüks tõlgendab seda isemoodi. 
Pink Floydi on süüdistatud palju rokkmuusika liiga keeruliseks muutmies. Nende üle 10-minutilised palad meenutavad pigem minisümfooniaid kui rokklugusid. Mina süüdistama ei hakka, mina langen põlvili selle ülima geniaalsuse ees, mis võimaldab kirjutada lugusid, mis on kolm korda pikemad kui tavapärane raadisõbralik muusika ja anun enamat!
Kusjuures Pink Floydil on väga põnev ajalugu, bändi esimene liider, Syd Barret oli skisofreenik ning pidi selle ja suure LSD kasutamise tõttu kollektiivist 1968. aatal lahkuma. Talle on pühendatud ka “Shine on you crazy diamond”. Uurige veel siit ja siit!
______________________________________________________________________________
Järgmine mees, kes minu virtuaalsel vinüülideriiulil aukoha ära teeninud, on Marvin Gaye. Ma küll lubasin endale, et kirjutan ühel ilusal päeval kõikidest Motowni legendidest eraldi, aga see lugu sobis siia nii hästi! Marvin Gaye “What’s goning on” on minu souli ja R&B varamu üks säravamaid pärle. See sisaldab endas kõike seda, miks ma musta muusikat armastan, selles on küllaldaselt rythmandbluesilikke häälevarjundeid, ilusat puhast vokaali. Samas on ka piisavalt classyt instrumentaalosa, täpselt sellist tausta, mida meelsasti kusagil lounge’is või Endlas jazziõhtul kuulaksid. 
Marvin Gaye on oma elu jooksul järele proovinud pea kõik enimtunnustatud musta muusika žanrid: ta on teinud souli, jazzi, R&B-d ja isegi midagi fungilaadset. Lisaks laulmisele tegeles ta ka trummimänguga.
Kui Pink Floydi biograafiat tasub uurida, siis Marvin Gaye oma lausa peab uurima. Kas teadsite näiteks, et Marvini tegelik perekonnanimi oli Gay, millele ta lisas e-tähe, kuna just sel ajal hakkas “gay” võtma endale tänapäeval hästituntud lisatähendust? Samuti on võrdlemisi tähelepanuta jäänud viis, kuidas armastatud muusik meie juurest lahkus. Kõik teavad, kuidas mõrvati John Lennon ja president Kennedy, kuid kui paljud meist on kursis faktiga, et Marvin Gaye mõrvas tema oma isa 1984. aastal, vihastades poja peale äridokumentide kadumise pärast. Hiljem tunnistas kohus isa süüdimatuks, kuna tema ajus avastati kasvaja.
Marvin tegutses 1960ndail suures osas koos oma lavapartneri, Tammi Terrelliga, kes ühel kontserdil äkitselt tema kätel kokku varises ning hiljem, 1970. aastal suri. Tammiga on kahasse lindistatud ka laul, mis Eesti publikule tõenäoliselt Marvini loomingust kõige tuttavam, “Ain’t no mountain high enough”.
Marvin Gaye kohta uuri veel siit!
