Olen olnud paha ja nõme.
Aga nüüd olen vähemalt tagasi. Endiselt selleks, et jagada head kraami.
Suvi ilus oli täis nii palju põnevat, et virtuaalmaailmas kolamine ei tulnud meeldegi. Lisaks oli sügis täis suuri tegusid, mille kõrvalt leidsin küll aega muusikagurmaanluseks, kuid mitte geniaalsuse levitamiseks.
Aga suvi, oh suvi… käidud sai mitmetel muusikaüritustel. Viljandis sai folki nauditud, Õllesummeril Scissor Sisterseid kuulatud, sinna sekka veel väiksemad üritused ja kontserdid.
Et enda äraolekut kuidagimoodi kompenseerida, jagan teiega ERITI BRUTAASELT ägedat muusikat. See muusika tõstab kõrvadest ja paneks ka jalutuil jala tatsuma.
Bon appetit!
Need kutid on HULLUD. Ja HULLULT ÄGEDAD! Armastan nende stiili ja armastan seda videot. Avastasin nad kuidagi täiesti juhuslikult ühest blogist ja pärast seda olen suurte öökullisilmadega Vimeost nende videosid jahtinud. Miks, oh miks toimub suurem osa sellisest lahedast muusikaelust välismaal.
James Blake on minu kõige uuem armastus. Vimeo pakkus mulle (ja täiesti iseseisvalt kusjuures) välja James Blake’i “Limit to your love’i”, mis haaras mind sedavõrd, et raiskasin väärtuslikku ajaloo õppimise aega ning istusin, roosad Skullcandyd peas, nautides seda täiusliku bassi värinat, mis mu pealuud ähvardas purustada.
Ma ei teagi, mis see täpselt on. Klaveridubstep? Igal juhul on see täiuslik ja paneb mind enama järele paluma.
Oh, la la! Kas pole mitte vapustav? Videost ei hakka muidugi siinkohal rääkima. Soovitan toksida laulu pealkiri Vimeosse, seal olev HD versioon on nii freakin’ awsome, et paneb lausa nutma.
Veel James Blake’i muusikat SIIT!
Ääremärkus: kas keegi oskab mulle seletada, miks ma Live Writeris Youtube’i asemel enda uut lemmikut Vimeot kasutada ei saa?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar