HU? ja Mahavok (ja Vennaskond)

Kaks päeva koorilaagrit ja laulupeo repertuaari ja noh, arvata on, mis hetkel kummitab. Selleaastane repertuaar on eriti võimas, sees on n-ö rokiosa, kus sellised laulud, nagu “Mägede hääl”, “Liivimaa pastoraal” ja “Ilus oled, isamaa!”, vanad head lemmikud.

Kuigi ma olen endiselt vanade originaalide poolt ja väga remikside provokatsioonidele alluja tüüpi ei ole, meeldis mulle väga 2009. aasta R2 Aastahiti galal olnud uusversioon “Mägede häälest”. Arvestades, et HU? on üks Eesti muusikamaastiku absoluutseid hetketippe, oli see super.

Eriti super oli ka muidugi mais ilmunud HU? ja Kare Kauksi ühislugu “Miks mõni asi on nii hea?”. Ma ei ole küll enda õrnemat iga kuldseil Mahavoki hiilgeaegadel mööda saatnud, aga nendega seostub alati mingisugune nostalgiatunne. Ma arvan, et kuna olen (oleme) niivõrd palju tarbinud ja kuulnud lugusid õndsast 80ndate lõpust, kus elas punk ja popp ja rokk, kus Kauks ja Volmer hüppasid lavalaudadel, muusika oli aus ja tõeline ning asja aeti kas puhtalt enda lõbuks või missioonitunde tõttu, siis tundub, nagu oleks ise selle perioodiga kuidagi emotsionaalselt seotud.

Nüüd on kõik materialiseerunud, blah blah blah, mis seal ikka. Selle pärast saangi vahel vaimse katarsise, kui sukeldun õndsatesse Mahavoki, Vennaskonna, Ultima Thule ja kas või Mäxi aegadesse ja kuulan igihaljast Eesti kullafondi. Kahju ainult, et Kare enda peapaela nurka on visanud. Oh well, eks me kõik peame ükskord suureks kasvama…

Ahjaa, disko kuldajaga tuli meelde…

Ülim geniaalsus! Kahju, et vanast peast natuke lolliks läks…

Plaatinablondi peaga tädi

See ''tädi'', keda te videol näete, ei ole teie jaoks arvatavasti tuttav. Ometigi teab tema nime läänes pea igaüks, kel aastaid kaks-kolm korda rohkem kui mul. Selle tädi nimi on Etta James. Etta kuulub samasse kategooriasse, kuhu Doris Karevagi - ebaloomulikku powerit täis naiste kategooriasse. Ta on kindlasti meeletu respekti ära teeninud naine. See tädi on tugev nagu kalju, talented as hell, samas hiilgamata erilise ilu poolest. Mida kõike ma annaks, et olla milleski sama andekas, jõuda tippu, töötada end nii kõrgele, kui võimalik. Nägin täna TVst intervjuud Siim Kallasega ja samad mõtted tulid pähe. No kurat, noh, mehel on ambitsioone, intelligentsi, kavalust rohkem kui tervel Eesti rahval kokku. Sel hetkel otsustasin, et ei! Ma ei kavatse manduda, leppida millegi keskpärasega. Mul pole ka välimust, millele lootma jääda. Ainus, millele/kellele ma loota saan, olen mina ise. Ma ei kavatse olla see ''keskmine inimene'', kellest meil sotsioloogias nii palju juttu on olnud. Kui tahan, hakkan maailma parimaks arstiks, kui tuju tuleb, kirjutan parima raamatu, mis iial välja antud. Ainult andekusest ei piisa. Tööd peab tegema, vaeva nägema! Ja ma kavatsen seda ka teha. Istun suvel Pärnu Postimehe ukse taga, sealt kordagi lahkumata ja saan lõpuks suvereporteriks, kui ma seda tahan. KUI ma tahan. See plaatinablondi peaga tädi on mulle eeskujuks. Tahan endale ka samasugust elu, samas täiesti teistsugust.Tahan elada seda elu, mida keegi teine kunagi varem elanud ei ole. Tahan langeda kusagile rock bottomile, samas tõusta järgmine hetk tuhast nagu fööniks, tahan tunda kõike seda, mida maailm mulle pakub. Ja pakkuda on palju. Ainus, mis mind muretsema paneb, on see, et mul ei ole piisavalt aega, et kõike seda suurepärast tunnetada. Kell tiksub. Iga hetk on järjest vähem aega, seega tuleb enda elu tõelise elamisega just nüüd alustada. Kulunud väide või ammuteatud tõde, aga sinu elu on juba alanud. See algas minut tagasi ja kui sa ei taha sellest täielikult maha jääda, on viimane aeg teele asuda. Elu ootab!