Arcade Fire’i uus materjal

Igaks juhuks ütlen ette, et Arcade Fire on üks minu fetišbändidest, st kõik, mida nad puudutavad, muutub automaatselt kullaks ja nad panevad mu südame põksuma isegi siis, kui nad päriselt seda väärt ei ole. Õnneks on tegu ühe maailma parima kollektiiviga, seega ma ei põe. Nii et kui ma ütlen, et sain lõpuks imelikke teid pidi kätte ühe nende show lindistuse, millel nad esitasid suure osa uuest materjalist, mis peaks ilmuma 3. augustil, tähendab see seda, et minu jaoks on käes jõulud… Ei, midagi paremat kui jõulud! Jõulud on igal aastal, AF-i uut albumit tuli oodata kolm aastat.

Kuna albumit tervikuna pole veel keegi kuulnud, saan ma rääkida ainult sellest, mida nad Théatra Granadas 8. juunil esitlesid. Varem olin ma kuulnud kaht uut lugu, “Month of May’d” ja “The Suburbsi”. Ausalt öeldes ei olnud ma just eriti vaimustunud, kuid mida rohkem ja rohkem neid peas leierdada, seda rohkem need reaalselt ka meeldima hakkavad. Nüüd, kuulanuna poolt materjali nende uuelt plaadilt, võib öelda, et esmamulje on tõepoolest petlik. Nad on küll liikunud edasi uue saundi poole, kuid kõige selle alt paistab läbi siiski vana hea Arcade Fire.

Isegi “Month of May” algselt võõrana tundunud töödeldud vokaal oli live’is päris korralik. Enim jäi meelde aga “Rococo”, mõnusalt segane ja hea rütmiga lugu. Samuti oli hea esitus varemkuuldud “The Suburbsil”. See on ideaalne suvehitt (ma ei mõtle selle all lady-gaga-bad-romance-ja-muu-sarnane-kräpp stiilis suvehitti, vaid melomaanile kohast hitti), mille äge saund tuleb mõnusatest klahvpillidest ja rõõmsast mažoorist.

Nüüd jääb üle oodata “päris” jõule, kus saab kuulda reaalses stuudios lindistatud lugusid, võtta terve päev vabaks ja kuulata need ribadeks, tunda end taas lapsena, kes enda valdusesse uue ilusa barbie-nuku saanud. Eelvaate põhjal võib öelda, et ehk vajan isegi kaht päeva, sest see materjal lööb jalust nõrgaks!

P.S. Soovitan soojalt “The Suburbsi” kuulata rohkem kui üks kord, sest see on nagu hea vein, mis läheb iga korraga aina paremaks.