"Nagu mingid f*cking tantrad"

Üks sõber ütles selle loo kohta, et see on nagu mingi fucking tantrate seeria...
Tal on ju tegelikult õigus... kummitav, ebamaine, natuke hirmus, samas lummavalt kaunis!

''Imelik'' on tõenäoliselt parim sõna selle iseloomustamiseks :)

Lykke Li sobib hetkel suuurepäraselt siia umbsesse pisikuid täis ruumi... kuigi ma ei ole kindel, et need on pisikud... saa siis sotti, kas stressist, üleväsimusest, viimase aja tapvast tempost, meelenõtrusest, pakasest või hoopis pisikutest on hetkeline seisund tingitud...
Üks asi, mis ON selge, on see, et ma vihkan hetkelist seisu, kurat, jõulud on tulemas ja tahaks ka mingeid talverõõme nautida ja piparkooke küsetada jmshit, aga mingit tunnet ei ole... eilne tühjus püsib. Aga Lykke Li toob naeratuse suule küll, on alati toonud ja toob ka edaspidi... KUIGI tegelikult on mu viimase aja kolm armukest hoopis Mr. Marilyn Manson ja härrad Vaiko Eplik ja Marten Kuningas. Kõik nad on imelikud. Heas mõttes.
Pluss kummitas mind täna terve päeva see halvustav ja imelik naer, mis minu suust tuli, kui kuulsin, et ühele superägedale paralleelipliksile imponeerib väga Alla Pugatšova. No kurat võtaks, meeldigu, kui tahab! Miks peaks see minu asi olema. ''Olen veel tolerantsem'' peaks olema minu uue aasta lubadus. Ma üritan ja püüan, aga ei saavuta ikkagi seda täielikku vabadust, mille poole tegelikkuses püüdlen. Kuradi lahe oleks elada maailmas, kus kedagi ei koti, mida keegi teine teeb ja kui mõni 13aastane tüdruk võtab õhust, et Üllar Jörberg on tema elu suurim muusikaline armastus, siis arvab üldsus, et see on maailma lahedaim asi.
Ela ja lase teistel ka elada - kulunud, aga õige!

Midagi lüürilist siia minu jaoks totaalselt ebalüürilisse päeva: