i’m back

Olen olnud paha ja nõme.

Aga nüüd olen vähemalt tagasi. Endiselt selleks, et jagada head kraami.

Suvi ilus oli täis nii palju põnevat, et virtuaalmaailmas kolamine ei tulnud meeldegi. Lisaks oli sügis täis suuri tegusid, mille kõrvalt leidsin küll aega muusikagurmaanluseks, kuid mitte geniaalsuse levitamiseks.

Aga suvi, oh suvi… käidud sai mitmetel muusikaüritustel. Viljandis sai folki nauditud, Õllesummeril Scissor Sisterseid kuulatud, sinna sekka veel väiksemad üritused ja kontserdid.

Et enda äraolekut kuidagimoodi kompenseerida, jagan teiega ERITI BRUTAASELT ägedat muusikat. See muusika tõstab kõrvadest ja paneks ka jalutuil jala tatsuma.

Bon appetit!

Need kutid on HULLUD. Ja HULLULT ÄGEDAD! Armastan nende stiili ja armastan seda videot. Avastasin nad kuidagi täiesti juhuslikult ühest blogist ja pärast seda olen suurte öökullisilmadega Vimeost nende videosid jahtinud. Miks, oh miks toimub suurem osa sellisest lahedast muusikaelust välismaal.

James Blake on minu kõige uuem armastus. Vimeo pakkus mulle (ja täiesti iseseisvalt kusjuures) välja James Blake’i “Limit to your love’i”, mis haaras mind sedavõrd, et raiskasin väärtuslikku ajaloo õppimise aega ning istusin, roosad Skullcandyd peas, nautides seda täiusliku bassi värinat, mis mu pealuud ähvardas purustada.

Ma ei teagi, mis see täpselt on. Klaveridubstep? Igal juhul on see täiuslik ja paneb mind enama järele paluma.

Oh, la la! Kas pole mitte vapustav? Videost ei hakka muidugi siinkohal rääkima. Soovitan toksida laulu pealkiri Vimeosse, seal olev HD versioon on nii freakin’ awsome, et paneb lausa nutma.

Veel James Blake’i muusikat SIIT!

Ääremärkus: kas keegi oskab mulle seletada, miks ma Live Writeris Youtube’i asemel enda uut lemmikut Vimeot kasutada ei saa?

PCM #1

PCM – Potential of Causing Migraine ehk siis minu väikest eralõbu tekitav muusika. Ilmselgelt ei mõju valust laastatud peale kõige paremini elektrooniline muusika. Suure heameelega loobuks ma migreeni korral üldse muusika kuulamisest, aga noh, kui koledad rohelised tulnukad on su kehasse juba kord installinud muusikakiibi, siis sellest pääsu pole. Ja kuna täna on järjekordne imeliselt soe ja särav suvepäev, on mul tuju JUST elektromuusika järele. Mis sest, et mul on migreen. Mis sest, et süda on paha. Mis sest, et see paneb pea veel rohkem valutama. Lülitage kõlarid põhjaaaa!!

Kõige paremini iseloomustab seda laulukest üks BuckSquirty über Youtube’i kommentaar: “I make breakfast naked to this song all the time.”

Ja rohkem sõnu polegi vaja!

 

 

 

 

 

 

P.S. Tegelikult peaks lisama, et minu migreen kadus juba eile oma koju tagasi paremaid aegu ootama, aga kuna elekter otsustas välja vupsata, jäigi see õigel ajal postitamata.

!!!

Päris lõbus pealkiri, eksole ;) Teadjamad taipavad, vähem teadjamatele selgituseks - !!! on ühe suurepärase USA bändi nimi. Ahh, mulle tegelikult ei meeldi sõna "bänd". Jäägem siis "muusikalise kollektiivi juurde".



See lugu on minu pidevalt käibel olevad playlistis figureerinud juba päris pikalt, mulle kohutavalt meeldib selle kergus ja see omapärane "chk chk chk" ja muud n-ö häälitsused. Meenutab mulle natuke Animal Collective'it, ma ei tea isegi, miks. Mingisugune sarnane fiiling on nende loomingus.

Kuna see on muusikablogi, siis peaksid ka kõiksugused muusikalised üritused päevakorras olema (või noh... kui ma nüüd ülbe tahan olla, siis ma ütlen, et kuna see on minu blogi, siis ma võin niikuinii kõigest kirjutada, ükskõik, kas see siis teemasse läheb või mitte).
SEEGA ma kutsun kõiki täna õhtul kell 23 Pärnu Kolledžisse (vihma korral Kontserdimajja), kus leiab aset Lauluöö. Kohal on tipptasemel koorid, repertuaar on väga lai. On nii isamaalisi lugusid kui kergemat ja rahvusvahelisemat muusikat. Toimub midagi miniatuurse öölaulupeo sarnast, kus kõik laulupeofännid pisara poetada saavad.
Tulge kohale!

kosmiline vampiirilaul

Kuulasin läbi Twilighti “New Mooni” soudtracki ja guess what? Kuigi ma peaaegu vihkan kõike, mis Twilighti puutub, pean ma tunnistama, et filmide muusika on olnud superhea tasemega!

Niisiis kasutangi võimalust ja promon ühe maailma parima rokkbändi, Radioheadi solisti loomingut. Sooloprojektides on Thom Yorke läinud hoopis teist teed pidi, mis Radioheadiga. Midagi lugude “No suprises” või minu isikliku lemmiku, “High and dry” sarnast te ei kuule. Pigem on ta omaks võtnud teatud määral depechmode’iliku ja massiveattackiliku elektroonilise muusika. See on aga igati positiivne, sest mis mõtet olekski teha sooloprojekt, kui jätkad samas stiilis muusika tegemist, mida bändiga juba varem viljeletud.

Niisiis, minu lemmiklugu “New Mooni” soundtrackilt on teie ees. Selline rahulik elektroonika, mis voolab sisemusest läbi nagu aeglane jõgi. Samas on biit igati mõnus ja tekitab tõepoolest kosmilise hõljuva tunde. Võib-olla on hilja rääkida antud filmi soundtrackit, kuna, olgem ausad, linateos on väljas juba pikemat aega, väga pikemat aega. Nii et jätame hetkeks filmi kõrvale ning nautigem seda kui lihtsalt üht värskendavat ja mõnusat lugu, mis sobib minu puhul näiteks suurepäraselt Milan Kundera ja piparmünditeega!

Tasuta nänn

Heihei!

Clash Magazine’i lehelt saab nüüd tasuta muusikat! Ja täiesti head muusikat. Ja täiesti LEGAALSELT, nii et koledaid silmasidemeid ümber pea panema ja piraati mängima ei pea. Clash ja Vice on selles suhtes väga tänuväärsed, nii et soovitan aeg-ajalt silma peal hoida!

Ja muidugi olen valinud paar paremat lugu tänaseks õhtuks, üks neist vähe tuntumalt bändilt ja vähe tempokam, teine kuulub pigem kategooriasse “kosmiline muusika”. Voila!

 

 

 

 

 

 

 

 

Friendly Firesi kohta uuri lisa siit! Ja Mogwai kohta siit!

Estofiilide õhtumiks #1

Kuna ma olen hetkel jalgpalliga äärmiselt hõivatud, siis täpsemalt ma midagi lahkama ei hakka. Siin on kolm lugu, mis minu tänase meeleoluga superhästi kokku lähevad, ning mida ma naabrite terroriseerimiseks veel paaril korral kasutada tahan (hahaa, ma olen nii kuri!).

Kes arvab ära, milline neist minu lemmik on, saab kommi. Sosistage mulle kõrva sisse ja kui, komm taskus, koju jõuate, siis olete õigesti pakkunud.


Uuri Pastaca kohta siit!


Mulle meeldib küll üks teine versioon sellest, kuid nähtavasti seda Youtube'is ei ole :(
LESLIE DA BASS


MALCOLM LINCOLN

Tsikibrikielektromiksid

Need tune’id karjuvad “Oh, kuula meid 20. juunil, sest see on lihtsalt nii õige!”

MGMT – kõikide coolide urbanhipsterite lemmikbänd ja Justice – kõigile tuntud kui “We are your friends’i” ning “D.A.N.C.E.’i” looja.

See lugu on geniaalsuse kehastus! Need bassikäigud panevad vere keema ning oigama ja vanduma, et mul korralikke kõlareid ei ole (või noh, on, aga neid ei saa muusikakekuse küljest kuidagi lahti ühendada).

Kuulake ja te oigate naudingust. Ja kuna ma tean, et loo lõpuks tahaks veel ja veel, siis VOILA!

 

Buraka Som Sistema on midagi sellist, mis mulle tegelikult ei tohiks meeldida. Tegelikult ei tohiks mulle üldse sellist sorti muusika meeldida. Aga mingi geniaalsuse piiril lugude puhul võin ma isegi trash metalit kuulata. Ausalt!

“Yah” on minu teada Buraka Som Sistema esimene singel, mis ilmus juba 2006. aastal. Iga kord, kui ma seda lugu kuulen, hakkab mu peas keerlema mingi filmistsenaarium ja tekib tunne, nagu tahaks ise kaamera kätte võtta ning sellele korralik muusikavideo filmida. Tõenäoliselt midagi sellist nagu Madonna “Jumpil”. Midagi parkourimise ja urbanistliku linnapildiga igatahes.

 

The Cure toob alati kananaha ihule! Kolmest loost on see minu kindel lemmik. Tark, aga vahel reetlik Youtube ütleb selle remiksi sünniaastaks 1990. Usaldagem siis Tarka Meest Taskust. Nii ongi lihtsam, saab erilise kiidulaulu üles seada.

Ahh, kõik muu kaob, aga the Cure jääb. See vokaal, need kõlavärvid. Tahaks kuskil räpases Londoni pubis selle taustal tantsida, koledate emopoistega Thom Yorke’i elufilosoofiast ning boheemindiefilosoofidega Kafkast ja “Clockwork Orange’ist” rääkida.

Vaiko Eplik ja 3 Pead - Sinu jälg

Nii aina jookseb mu eest, pilk sinu jälgedes...

Kui armastust ja kogu maailma ilu on kuidagimoodi võimalik muusikasse ja sõnadesse siduda, siis siin on teile suurepärane näide. Lugu räägib ise enda eest ning voolab läbi kõikide lümfide ja seljaajukanali, kõdistades meid seestpoolt ja pannes ihukarvad püsti tõusma.
See lugu viib teid kõiki muusikalisse nirvaanasse ning paneb rohkema järele oigama ja kõike muud unustama. Mina kohtusin selles laulus enda Jumalaga, sisemise muusikafriigiga, kes vingub ja käib peale, et ma lõpuks Epliku "Neljanda" soetaks. Ja seda ma ka lähiajal teen.

Kuulake, ehk leiate enda Jumala, muusikalise Allahi või mõne muu toreda sõbra.

"Nagu mingid f*cking tantrad"

Üks sõber ütles selle loo kohta, et see on nagu mingi fucking tantrate seeria...
Tal on ju tegelikult õigus... kummitav, ebamaine, natuke hirmus, samas lummavalt kaunis!

''Imelik'' on tõenäoliselt parim sõna selle iseloomustamiseks :)

Lykke Li sobib hetkel suuurepäraselt siia umbsesse pisikuid täis ruumi... kuigi ma ei ole kindel, et need on pisikud... saa siis sotti, kas stressist, üleväsimusest, viimase aja tapvast tempost, meelenõtrusest, pakasest või hoopis pisikutest on hetkeline seisund tingitud...
Üks asi, mis ON selge, on see, et ma vihkan hetkelist seisu, kurat, jõulud on tulemas ja tahaks ka mingeid talverõõme nautida ja piparkooke küsetada jmshit, aga mingit tunnet ei ole... eilne tühjus püsib. Aga Lykke Li toob naeratuse suule küll, on alati toonud ja toob ka edaspidi... KUIGI tegelikult on mu viimase aja kolm armukest hoopis Mr. Marilyn Manson ja härrad Vaiko Eplik ja Marten Kuningas. Kõik nad on imelikud. Heas mõttes.
Pluss kummitas mind täna terve päeva see halvustav ja imelik naer, mis minu suust tuli, kui kuulsin, et ühele superägedale paralleelipliksile imponeerib väga Alla Pugatšova. No kurat võtaks, meeldigu, kui tahab! Miks peaks see minu asi olema. ''Olen veel tolerantsem'' peaks olema minu uue aasta lubadus. Ma üritan ja püüan, aga ei saavuta ikkagi seda täielikku vabadust, mille poole tegelikkuses püüdlen. Kuradi lahe oleks elada maailmas, kus kedagi ei koti, mida keegi teine teeb ja kui mõni 13aastane tüdruk võtab õhust, et Üllar Jörberg on tema elu suurim muusikaline armastus, siis arvab üldsus, et see on maailma lahedaim asi.
Ela ja lase teistel ka elada - kulunud, aga õige!

Midagi lüürilist siia minu jaoks totaalselt ebalüürilisse päeva: