Arcade Fire’i uus materjal

Igaks juhuks ütlen ette, et Arcade Fire on üks minu fetišbändidest, st kõik, mida nad puudutavad, muutub automaatselt kullaks ja nad panevad mu südame põksuma isegi siis, kui nad päriselt seda väärt ei ole. Õnneks on tegu ühe maailma parima kollektiiviga, seega ma ei põe. Nii et kui ma ütlen, et sain lõpuks imelikke teid pidi kätte ühe nende show lindistuse, millel nad esitasid suure osa uuest materjalist, mis peaks ilmuma 3. augustil, tähendab see seda, et minu jaoks on käes jõulud… Ei, midagi paremat kui jõulud! Jõulud on igal aastal, AF-i uut albumit tuli oodata kolm aastat.

Kuna albumit tervikuna pole veel keegi kuulnud, saan ma rääkida ainult sellest, mida nad Théatra Granadas 8. juunil esitlesid. Varem olin ma kuulnud kaht uut lugu, “Month of May’d” ja “The Suburbsi”. Ausalt öeldes ei olnud ma just eriti vaimustunud, kuid mida rohkem ja rohkem neid peas leierdada, seda rohkem need reaalselt ka meeldima hakkavad. Nüüd, kuulanuna poolt materjali nende uuelt plaadilt, võib öelda, et esmamulje on tõepoolest petlik. Nad on küll liikunud edasi uue saundi poole, kuid kõige selle alt paistab läbi siiski vana hea Arcade Fire.

Isegi “Month of May” algselt võõrana tundunud töödeldud vokaal oli live’is päris korralik. Enim jäi meelde aga “Rococo”, mõnusalt segane ja hea rütmiga lugu. Samuti oli hea esitus varemkuuldud “The Suburbsil”. See on ideaalne suvehitt (ma ei mõtle selle all lady-gaga-bad-romance-ja-muu-sarnane-kräpp stiilis suvehitti, vaid melomaanile kohast hitti), mille äge saund tuleb mõnusatest klahvpillidest ja rõõmsast mažoorist.

Nüüd jääb üle oodata “päris” jõule, kus saab kuulda reaalses stuudios lindistatud lugusid, võtta terve päev vabaks ja kuulata need ribadeks, tunda end taas lapsena, kes enda valdusesse uue ilusa barbie-nuku saanud. Eelvaate põhjal võib öelda, et ehk vajan isegi kaht päeva, sest see materjal lööb jalust nõrgaks!

P.S. Soovitan soojalt “The Suburbsi” kuulata rohkem kui üks kord, sest see on nagu hea vein, mis läheb iga korraga aina paremaks.

!!!

Päris lõbus pealkiri, eksole ;) Teadjamad taipavad, vähem teadjamatele selgituseks - !!! on ühe suurepärase USA bändi nimi. Ahh, mulle tegelikult ei meeldi sõna "bänd". Jäägem siis "muusikalise kollektiivi juurde".



See lugu on minu pidevalt käibel olevad playlistis figureerinud juba päris pikalt, mulle kohutavalt meeldib selle kergus ja see omapärane "chk chk chk" ja muud n-ö häälitsused. Meenutab mulle natuke Animal Collective'it, ma ei tea isegi, miks. Mingisugune sarnane fiiling on nende loomingus.

Kuna see on muusikablogi, siis peaksid ka kõiksugused muusikalised üritused päevakorras olema (või noh... kui ma nüüd ülbe tahan olla, siis ma ütlen, et kuna see on minu blogi, siis ma võin niikuinii kõigest kirjutada, ükskõik, kas see siis teemasse läheb või mitte).
SEEGA ma kutsun kõiki täna õhtul kell 23 Pärnu Kolledžisse (vihma korral Kontserdimajja), kus leiab aset Lauluöö. Kohal on tipptasemel koorid, repertuaar on väga lai. On nii isamaalisi lugusid kui kergemat ja rahvusvahelisemat muusikat. Toimub midagi miniatuurse öölaulupeo sarnast, kus kõik laulupeofännid pisara poetada saavad.
Tulge kohale!

kosmiline vampiirilaul

Kuulasin läbi Twilighti “New Mooni” soudtracki ja guess what? Kuigi ma peaaegu vihkan kõike, mis Twilighti puutub, pean ma tunnistama, et filmide muusika on olnud superhea tasemega!

Niisiis kasutangi võimalust ja promon ühe maailma parima rokkbändi, Radioheadi solisti loomingut. Sooloprojektides on Thom Yorke läinud hoopis teist teed pidi, mis Radioheadiga. Midagi lugude “No suprises” või minu isikliku lemmiku, “High and dry” sarnast te ei kuule. Pigem on ta omaks võtnud teatud määral depechmode’iliku ja massiveattackiliku elektroonilise muusika. See on aga igati positiivne, sest mis mõtet olekski teha sooloprojekt, kui jätkad samas stiilis muusika tegemist, mida bändiga juba varem viljeletud.

Niisiis, minu lemmiklugu “New Mooni” soundtrackilt on teie ees. Selline rahulik elektroonika, mis voolab sisemusest läbi nagu aeglane jõgi. Samas on biit igati mõnus ja tekitab tõepoolest kosmilise hõljuva tunde. Võib-olla on hilja rääkida antud filmi soundtrackit, kuna, olgem ausad, linateos on väljas juba pikemat aega, väga pikemat aega. Nii et jätame hetkeks filmi kõrvale ning nautigem seda kui lihtsalt üht värskendavat ja mõnusat lugu, mis sobib minu puhul näiteks suurepäraselt Milan Kundera ja piparmünditeega!

Tasuta nänn

Heihei!

Clash Magazine’i lehelt saab nüüd tasuta muusikat! Ja täiesti head muusikat. Ja täiesti LEGAALSELT, nii et koledaid silmasidemeid ümber pea panema ja piraati mängima ei pea. Clash ja Vice on selles suhtes väga tänuväärsed, nii et soovitan aeg-ajalt silma peal hoida!

Ja muidugi olen valinud paar paremat lugu tänaseks õhtuks, üks neist vähe tuntumalt bändilt ja vähe tempokam, teine kuulub pigem kategooriasse “kosmiline muusika”. Voila!

 

 

 

 

 

 

 

 

Friendly Firesi kohta uuri lisa siit! Ja Mogwai kohta siit!

Estofiilide õhtumiks #1

Kuna ma olen hetkel jalgpalliga äärmiselt hõivatud, siis täpsemalt ma midagi lahkama ei hakka. Siin on kolm lugu, mis minu tänase meeleoluga superhästi kokku lähevad, ning mida ma naabrite terroriseerimiseks veel paaril korral kasutada tahan (hahaa, ma olen nii kuri!).

Kes arvab ära, milline neist minu lemmik on, saab kommi. Sosistage mulle kõrva sisse ja kui, komm taskus, koju jõuate, siis olete õigesti pakkunud.


Uuri Pastaca kohta siit!


Mulle meeldib küll üks teine versioon sellest, kuid nähtavasti seda Youtube'is ei ole :(
LESLIE DA BASS


MALCOLM LINCOLN

Tsikibrikielektromiksid

Need tune’id karjuvad “Oh, kuula meid 20. juunil, sest see on lihtsalt nii õige!”

MGMT – kõikide coolide urbanhipsterite lemmikbänd ja Justice – kõigile tuntud kui “We are your friends’i” ning “D.A.N.C.E.’i” looja.

See lugu on geniaalsuse kehastus! Need bassikäigud panevad vere keema ning oigama ja vanduma, et mul korralikke kõlareid ei ole (või noh, on, aga neid ei saa muusikakekuse küljest kuidagi lahti ühendada).

Kuulake ja te oigate naudingust. Ja kuna ma tean, et loo lõpuks tahaks veel ja veel, siis VOILA!

 

Buraka Som Sistema on midagi sellist, mis mulle tegelikult ei tohiks meeldida. Tegelikult ei tohiks mulle üldse sellist sorti muusika meeldida. Aga mingi geniaalsuse piiril lugude puhul võin ma isegi trash metalit kuulata. Ausalt!

“Yah” on minu teada Buraka Som Sistema esimene singel, mis ilmus juba 2006. aastal. Iga kord, kui ma seda lugu kuulen, hakkab mu peas keerlema mingi filmistsenaarium ja tekib tunne, nagu tahaks ise kaamera kätte võtta ning sellele korralik muusikavideo filmida. Tõenäoliselt midagi sellist nagu Madonna “Jumpil”. Midagi parkourimise ja urbanistliku linnapildiga igatahes.

 

The Cure toob alati kananaha ihule! Kolmest loost on see minu kindel lemmik. Tark, aga vahel reetlik Youtube ütleb selle remiksi sünniaastaks 1990. Usaldagem siis Tarka Meest Taskust. Nii ongi lihtsam, saab erilise kiidulaulu üles seada.

Ahh, kõik muu kaob, aga the Cure jääb. See vokaal, need kõlavärvid. Tahaks kuskil räpases Londoni pubis selle taustal tantsida, koledate emopoistega Thom Yorke’i elufilosoofiast ning boheemindiefilosoofidega Kafkast ja “Clockwork Orange’ist” rääkida.

Ajalootund

Jälgisin MTV Europe’ist Celebrity Countdown Weekendi 30 Seconds to Marsi poolt valitud viiekümne parima USA rokkbändi TOP-i ja avastasin endalegi üllatuseks, et suur osa sellest päris koorekihist, créme de la créme’ist on pärit eelmisest aastatuhandest.

Kas kümme aastat tagasi osati siis reaalselt paremat muusikat teha? Lausa nii palju paremat, et tänapäevased sensatsioonid, legendaarsed RHCP ja Foo Fighters esikümnest välja puksida? Mul on selles osas oma teooria. Seesuguse valiku tagapõhjadeks on tavaliselt kolm-neli suuremat tugisammast. Üks neist toetub sellele, et vanadel kuulsatel on olnud piisavalt aega, et seista, hitiks laagerduda, nende ülistamine on hea maitse seisukohalt alati kindla peale minek, sest kes julgeks vastu vaielda, öelda, et Bruce Springsteen oli ülemakstud jobu või nimetada David Bowie’t geiks?

Samuti on eelmises muusikalises sajandis elamine otsekui mässumeelsuse märk – püüd anda vastulöök tänapäeva rahast läbiimbunud muusikatööstusele. Nii mõneski mõttes on see igati õigustatud, kuna fakt on, et 20-30 aastat tagasi tehti muusikat teistel eesmärkidel kui nüüd. Siis  käisid ringi lõhkiste kampsunitega grunge-artistid ja rebitud teksastega vanad rokipeerud, mitte kuldhammastega supersuuri “Wolkswageni bling-märke” kaelas kandvad Lil’ Wayne’id ja Kanyed. Elvis oli küll paras blingimeest, aga tema kandis enda blingivat kostüümi igal esinemisel, nii et see ei lähe arvesse.

Viimane ja tugevaim agrument toetub eelmisele, äkki ongi kunagi varem tehtud muusika parem, sest ta on loodud suure armastuse ja kirega. Kallile produktsioonile toetuv muusika ei jää kunagi püsima. Kahtlen, kas minu lapselapsed teavad selliseid nimesid, nagu Kanye West, Kesha, Lady GaGa jt. 30 aastat tagasi tehti paremat muusikat, sest see oli parim väljendusvahend. Helide loomine oli muusikute jaoks viis end väljendada, tundeid millekski reaalseks vormida, see ei olnud kõigest järjekordne viis raha teenida ning rikkaks saada. Ja siin ongi olulisim vahe tänapäeva ja varasema muusika vahel. Need helid, mis lähevad hinge, peavad olema kellegi teise poolt higi, vaeva ja suurima südamevaluga loodud. Muusika peab tulema südamest, sest ainult nii läheb ta reaalselt korda.

Niisiis – kui nüüd rääkida minu lemmikutest, siis ei saa üle ega ümber Pink Floydist. Ma armastan küll biitleid, rollinguid, Bowie’t ja kõiki teisi toredaid tegelasi, kuid Pink FLoyd suudab mind enim enda muusika nõidusesse haarata, olgu selleks siis “I wish you were here”, “Comfortably numb” või “Shine on you crazy diamond”. Need ülimõnusad kitarririfid, lausa enigmaatilised kitarririfid viivad transsi ning seiklema täiesti ennenägematutele maadele, laulutekstid peidavad endas rohkem sisu kui nii mõnigi tänapäeva rämpskirjaniku 500-leheküljeline teos. Pink FLoydi muusika on midagi reaalset, samas müstilist ja kauget. Igaüks leiab sellest midagi endale ning igaüks tõlgendab seda isemoodi.

Pink Floydi on süüdistatud palju rokkmuusika liiga keeruliseks muutmies. Nende üle 10-minutilised palad meenutavad pigem minisümfooniaid kui rokklugusid. Mina süüdistama ei hakka, mina langen põlvili selle ülima geniaalsuse ees, mis võimaldab kirjutada lugusid, mis on kolm korda pikemad kui tavapärane raadisõbralik muusika ja anun enamat!

Kusjuures Pink Floydil on väga põnev ajalugu, bändi esimene liider, Syd Barret oli skisofreenik ning pidi selle ja suure LSD kasutamise tõttu kollektiivist 1968. aatal lahkuma. Talle on pühendatud ka “Shine on you crazy diamond”. Uurige veel siit ja siit!

 

______________________________________________________________________________

Järgmine mees, kes minu virtuaalsel vinüülideriiulil aukoha ära teeninud, on Marvin Gaye. Ma küll lubasin endale, et kirjutan ühel ilusal päeval kõikidest Motowni legendidest eraldi, aga see lugu sobis siia nii hästi! Marvin Gaye “What’s goning on” on minu souli ja R&B varamu üks säravamaid pärle. See sisaldab endas kõike seda, miks ma musta muusikat armastan, selles on küllaldaselt rythmandbluesilikke häälevarjundeid, ilusat puhast vokaali. Samas on ka piisavalt classyt instrumentaalosa, täpselt sellist tausta, mida meelsasti kusagil lounge’is või Endlas jazziõhtul kuulaksid.

Marvin Gaye on oma elu jooksul järele proovinud pea kõik enimtunnustatud  musta muusika žanrid: ta on teinud souli, jazzi, R&B-d ja isegi midagi fungilaadset. Lisaks laulmisele tegeles ta ka trummimänguga.

Kui Pink Floydi biograafiat tasub uurida, siis Marvin Gaye oma lausa peab uurima. Kas teadsite näiteks, et Marvini tegelik perekonnanimi oli Gay, millele ta lisas e-tähe, kuna just sel ajal hakkas “gay” võtma endale tänapäeval hästituntud lisatähendust? Samuti on võrdlemisi tähelepanuta jäänud viis, kuidas armastatud muusik meie juurest lahkus. Kõik teavad, kuidas mõrvati John Lennon ja president Kennedy, kuid kui paljud meist on kursis faktiga, et Marvin Gaye mõrvas tema oma isa 1984. aastal, vihastades poja peale äridokumentide kadumise pärast. Hiljem tunnistas kohus isa süüdimatuks, kuna tema ajus avastati kasvaja.

Marvin tegutses 1960ndail suures osas koos oma lavapartneri, Tammi Terrelliga, kes ühel kontserdil äkitselt tema kätel kokku varises ning hiljem, 1970. aastal suri. Tammiga on kahasse lindistatud ka laul, mis Eesti publikule tõenäoliselt Marvini loomingust kõige tuttavam, “Ain’t no mountain high enough”.

Marvin Gaye kohta uuri veel siit!

Kanada parim kollektiiv

Seda võiks esitada suure ringi küsimusena - kes siis on need vahtralehtede ja jäähoki maa parimad pojad ja tütred?
Ei, ma ei pea silmas Brian Adamsit või Celine Dioni ning kohe kindlasti ei pea ma silmas Avril Lavigne'i. Samuti ei ole mul kavas hakata rääkima Simple Planist, Nelly Furtadost või Alanis Morisette'ist (kuigi viimane kisub küll sinna top3 poole). Kanada parim kollektiiv on täiesti vaieldamatult Arcade Fire!

Põhjus, ma kasutan sõna kollektiiv, seisab tegelikult ilusasti ka pildil - neid on kokku seitse! Millegi sellise bändiks nimetamine oleks liigne labasus. Arvestades Arcade Fire'i püsiliikmeid, endiseid liikmeid ning muusikuid, kes nendega aeg-ajalt koos tuuridel-esinemistel käivad, on tegu pigem orkestriga. Samuti viitab orkestrile kasutatavate pillide hulk. Igal Arcade Fire'i liikmel on mitu erinevat pilli, mida nad valdavad ning mida nad kontsertidel ka vahetavad. Näiteks mängib üks muusikutest - Régine Chassagne - lisaks klaverile ja laulmisele ka akordionit, trumme, ksülofoni ja midagi, mille nimetus on inglisekeelses terminoloogias hurdy gurdy.

Arcade Fire asutati 2003. aastal Montrealis, Quebecis, selles Kanada osas, kus suures osas prantsuse keelt kõneldakse. Kollektiivi "tuumik" koosneb abielupaarist - Win Butlerist, ameerika noormehest, kes Kanadasse muusikaga tegelema tuli, ning varemnimetatud Régine Chassagnest, Haiti põgenike perest pärit prantsuse keelt kõnelevast neiust. Kollektiivis lööb kaasa ka Wini vend Will Butler ja hulk teisi muusikuid: Richard Reed Parry, Tim Kingsbury, Jeremy Gara ja Sarah Neufeld.

Win ja Régine
___________________________________


Arcade Fire'i põhisolist on Win Butler, kuigi n-ö kaastööd kuuleb tihti ka tema abikaasa suust, kes siiski enamiku ajast backilaulmisega tegeleb.
Pärast esimese, Arcade Fire'i nimelise albumi ilmumist on kollektiiv võitnud mitmeid südameid - nii noorte kui vanade hulgas. Nende muusika läheb peale ka nõudlikule publikule ning suur osa fännidest on tulihingelised klassikalise muusika austajad. Samas on Arcade Fire jõudnud teatud määral ka massidesse ning nende albumid "Neon Bible" ja "Funeral" pälvisid palju tunnust, võites mitmeid auhindu (nt Best alternative music album Grammy).



Väike stiilinäide albumilt "Funeral" (2004) - "Rebellion (Lies)"
___________________________________

Arcade Fire'it võib pidada ka kriitikute lemmikkollektiiviks, kuna neid on tunnustanud isegi kõige nõudlikuma maitse poolest tuntud internetisaidid (Pitchfork) ja muusikaajakirjad. See ei tohiks olla küll määrav näitaja, kuid väikese vihjena võin öelda, et AF kuulub isegi meie armastatud presidendi lemmikute hulka.

Samuti annab kollektiivi erilisusest märku see, et nendega tahab koostööd teha suur hulk staare. Näiteks võib üheks AF-i "püsipartneriks" nimetada David Bowie't, kes nendega mitmeid kordi koos esinenud ja isegi heliplaadile kahasse laulnud. Samuti on nad koostööd teinud sellise maailmakuulsa nimega nagu David Byrne. Tihti on bändi samastatud ka näiteks Bruce Springsteeniga. Kindlasti mitte selle pärast, et nad vanale heale Bruce'ile sarnaneksid, vaid pigem oma võime poolest luua täiesti erinev muusikažanr, mida mina uhkelt arcadefire'ismiks nimetaksin. Mõlemad on olnud oma muusika pioneerid ning uhkusega enda liistude juurde jäänud.

Arcade Fire'i muusikat iseloomustada või kirjeldada on tegelikult üsna võimatu. Nagu Animal Collective, on nad loonud midagi täiesti uut ja antud kollektiivi sildistama hakata ei oleks just eriti tark tegu. Kui ma peaksin neid millegagi rohkem siduma, siis oleks see kindlasti alternatiiv- ja indierokk. Wikipedia pakub välja ka "barokkpopi", aga kuna ma sellist liigitust esimest korda kohtan, siis jätan selle aspekti igaks juhuks kommenteerimata.

Arcade Fire'i suurimaks trumbiks on tõenäoliselt see, mis teeb neist orkestri - pillide ja inimeste rohkus. Nende muusikas on nii palju erinevaid kõlavärve ja emotsioone, et see võib esmapilgul silme eest mustaks lüüa. Samuti on üks kollektiivi omapära Win Butleri hääl. See kummastab, sisaldades endas kohati kogu maailma valu, kohati aga midagi äärmiselt joviaalset, jättes mulje puhtast ekstaasist, ekstaasist, mis tekib muusika enese tõttu ja vastu. Tema hääl on kriipiv ja poeb sügavale hinge, tekitades kas kõige ülevamat naudingut või suurimat agooniat, mida muusikast kunagi leida võib.

Keegi tuttavatest ütles, et sellist muusikat on võimalik kuulata ainult kas kahepäevases unetuses või meelemürkide lummuse all. Mina seda ei usu. Samuti on palju neid, keda solisti hääl esmapilgul hirmutab ning isegi ebameeldiv tundub. Eks igaühe kõrv on kuningas. Mina jätan endale agressiivselt subjektiivse õiguse nimetada Arcade Fire'it Kanada, kui mitte kogu maailma, geniaalseimaks leiutiseks, multiinstrumentaalseks miniorkestriks, kes suudab enda muusika lummusesse vähem kui poole minutiga haarata.



"No cars go" - üks minu kindlaid lemmikuid!
___________________________________

Vaata veel Rolling Stone'ist! ja veel Wikipediast!

keskusmismiks

Tulen planeedilt Kosmiline Müstika ning olen siin selleks, et edastada teile meie planeedi parimat muusikat. Täiesti julgelt ja äärmise subjektiivsusega.
Varasemad postitused on... ka reaalselt varasemad, mis sest, et kuupäevaks 19. juuni. Nimelt otsustasin enda vanast (tegelikult reaalselt kehtivast) blogist nii mõndagi üle kanda, et päris tühjalt kohalt alustama ei peaks.


Nii et - sukelduge, nautige ja pidage meeles - minu väike ooperietendus ei lõppe enne kui paks naine on laulnud!

Love will tear us apart

Love will tear us apart" - ikooniline Joy Divisioni lugu, mis kuulub iga endast lugu pidava romantilise filmi soundtracki. Seesama lugu, mis on mõjutanud kogu meie tänapäeva alternatiivmuusikat, seesama bänd, mis on kõikide teiste bändide isa, ema ja vanaonu aseaineks.
See postitus on pühendatud muusikale, Joy Divisionile ja eelkõige "Love will tear us apart-ile".
Nimelt sattusin youtube'is erinevate coverite peale, kõik täiesti ise nägu ja väljendavad erinevaid emotsioone. Kogusin siis põnevamad kokku ja voila!



Kõikide coverite ema, Joy Divisioni originaalversioon



Midagi komilisemat ja müstilisemat ehk siis Susanna and the Magical Orchestra versioon. Kusjuures see cover oli mulle enne tänast täiesti tundmatu. Haunting!



Järjekordne naislaulja cover, Nouvelle Vauge'i versioon. Midagi mitte nii sünget kui eelmine, taustaks mõnus bossanovalik biit ja selline ideaalne sumeda augustiõhtu lugu.



Minu absoluutne lemmik! Broken Social Scene'i cover, mis oli ka filmi "Time traveller's wife" n-ö tunnusmeloodiaks ja soundtracki esinumbriks. Nautimus, puhas nautimus!


Heal laulul on alati mitu nägu ja need neli nägu on minu isiklikud lemmikud. Tõenäoliselt ei viitsikski keegi ühe postituse juures rohkem kui nelja lugu kuulata (kui sedagi), seega jätan teised coverid youtube'is avastamiseks.

Vaiko Eplik ja 3 Pead - Sinu jälg

Nii aina jookseb mu eest, pilk sinu jälgedes...

Kui armastust ja kogu maailma ilu on kuidagimoodi võimalik muusikasse ja sõnadesse siduda, siis siin on teile suurepärane näide. Lugu räägib ise enda eest ning voolab läbi kõikide lümfide ja seljaajukanali, kõdistades meid seestpoolt ja pannes ihukarvad püsti tõusma.
See lugu viib teid kõiki muusikalisse nirvaanasse ning paneb rohkema järele oigama ja kõike muud unustama. Mina kohtusin selles laulus enda Jumalaga, sisemise muusikafriigiga, kes vingub ja käib peale, et ma lõpuks Epliku "Neljanda" soetaks. Ja seda ma ka lähiajal teen.

Kuulake, ehk leiate enda Jumala, muusikalise Allahi või mõne muu toreda sõbra.

"Nagu mingid f*cking tantrad"

Üks sõber ütles selle loo kohta, et see on nagu mingi fucking tantrate seeria...
Tal on ju tegelikult õigus... kummitav, ebamaine, natuke hirmus, samas lummavalt kaunis!

''Imelik'' on tõenäoliselt parim sõna selle iseloomustamiseks :)

Lykke Li sobib hetkel suuurepäraselt siia umbsesse pisikuid täis ruumi... kuigi ma ei ole kindel, et need on pisikud... saa siis sotti, kas stressist, üleväsimusest, viimase aja tapvast tempost, meelenõtrusest, pakasest või hoopis pisikutest on hetkeline seisund tingitud...
Üks asi, mis ON selge, on see, et ma vihkan hetkelist seisu, kurat, jõulud on tulemas ja tahaks ka mingeid talverõõme nautida ja piparkooke küsetada jmshit, aga mingit tunnet ei ole... eilne tühjus püsib. Aga Lykke Li toob naeratuse suule küll, on alati toonud ja toob ka edaspidi... KUIGI tegelikult on mu viimase aja kolm armukest hoopis Mr. Marilyn Manson ja härrad Vaiko Eplik ja Marten Kuningas. Kõik nad on imelikud. Heas mõttes.
Pluss kummitas mind täna terve päeva see halvustav ja imelik naer, mis minu suust tuli, kui kuulsin, et ühele superägedale paralleelipliksile imponeerib väga Alla Pugatšova. No kurat võtaks, meeldigu, kui tahab! Miks peaks see minu asi olema. ''Olen veel tolerantsem'' peaks olema minu uue aasta lubadus. Ma üritan ja püüan, aga ei saavuta ikkagi seda täielikku vabadust, mille poole tegelikkuses püüdlen. Kuradi lahe oleks elada maailmas, kus kedagi ei koti, mida keegi teine teeb ja kui mõni 13aastane tüdruk võtab õhust, et Üllar Jörberg on tema elu suurim muusikaline armastus, siis arvab üldsus, et see on maailma lahedaim asi.
Ela ja lase teistel ka elada - kulunud, aga õige!

Midagi lüürilist siia minu jaoks totaalselt ebalüürilisse päeva:

Vaid tagareas on pilgud kuumad

Ma palun kogu südamest vabandust, et ma teie meeli jällegi enda muusikamaitsega mürgitan, aga see on tõenäoliselt üks ilusamaid eestikeelseid laule, mis iial kirjutatud. Ma ei saa sellest küllalt ning olen seda konkreetset versiooni täna juba vähemalt 26 korda kuulanud. Need kitarrihelid alguses ja sõnad ja uuhh! Ma ei ole muidu selline mesimagusate lugude austaja, aga konkreetne laul läheb hinge, puudutab kõike minu sees, olles pakitud kõige kenamatesse meloodiatesse, mis iial loodud. Saatpalu on tõepoolest geenius.

Plaatinablondi peaga tädi

See ''tädi'', keda te videol näete, ei ole teie jaoks arvatavasti tuttav. Ometigi teab tema nime läänes pea igaüks, kel aastaid kaks-kolm korda rohkem kui mul. Selle tädi nimi on Etta James. Etta kuulub samasse kategooriasse, kuhu Doris Karevagi - ebaloomulikku powerit täis naiste kategooriasse. Ta on kindlasti meeletu respekti ära teeninud naine. See tädi on tugev nagu kalju, talented as hell, samas hiilgamata erilise ilu poolest. Mida kõike ma annaks, et olla milleski sama andekas, jõuda tippu, töötada end nii kõrgele, kui võimalik. Nägin täna TVst intervjuud Siim Kallasega ja samad mõtted tulid pähe. No kurat, noh, mehel on ambitsioone, intelligentsi, kavalust rohkem kui tervel Eesti rahval kokku. Sel hetkel otsustasin, et ei! Ma ei kavatse manduda, leppida millegi keskpärasega. Mul pole ka välimust, millele lootma jääda. Ainus, millele/kellele ma loota saan, olen mina ise. Ma ei kavatse olla see ''keskmine inimene'', kellest meil sotsioloogias nii palju juttu on olnud. Kui tahan, hakkan maailma parimaks arstiks, kui tuju tuleb, kirjutan parima raamatu, mis iial välja antud. Ainult andekusest ei piisa. Tööd peab tegema, vaeva nägema! Ja ma kavatsen seda ka teha. Istun suvel Pärnu Postimehe ukse taga, sealt kordagi lahkumata ja saan lõpuks suvereporteriks, kui ma seda tahan. KUI ma tahan. See plaatinablondi peaga tädi on mulle eeskujuks. Tahan endale ka samasugust elu, samas täiesti teistsugust.Tahan elada seda elu, mida keegi teine kunagi varem elanud ei ole. Tahan langeda kusagile rock bottomile, samas tõusta järgmine hetk tuhast nagu fööniks, tahan tunda kõike seda, mida maailm mulle pakub. Ja pakkuda on palju. Ainus, mis mind muretsema paneb, on see, et mul ei ole piisavalt aega, et kõike seda suurepärast tunnetada. Kell tiksub. Iga hetk on järjest vähem aega, seega tuleb enda elu tõelise elamisega just nüüd alustada. Kulunud väide või ammuteatud tõde, aga sinu elu on juba alanud. See algas minut tagasi ja kui sa ei taha sellest täielikult maha jääda, on viimane aeg teele asuda. Elu ootab!