LastFm suudab vahel üllatada. Andeksi minu võhiklikkuse tõttu, aga Big Wave Riderson mu kõrvadele veel suhteliselt uus kuju. Nad ronisid minuni läbi MAPi ja LastFmi ja voila! õigesti ronisid!
See bänd oli omamoodi üllatus, ma teadsin, et suurest põhjanaabrist aeg-ajalt geniaalsust tuleb (Rubik oli sama positiivne üllatus), aga sellist sorti muusikat põhjapõtrade maalt ei ootaks. Ikka hevit ja rokki ja veel hevit ja metalli, aga surfihõngulist garaažilist indiepoprocki… Noh, tore on. Või mis?
Selgus, et tegu on väga uute nägudega, bänd alustas selle aasta aprillis ning internetti on üles riputatud kaks lugu, mis mõlemad on vabad tasuta allalaadimiseks.
Ma ei tea, minu sisemisi kitarrikeeli see puudutas, kuulake!
Ilmus TV Girli EP. Päris vaimse ekstaasini see materjal mind ei viinud, aga tubli töö sellegipoolest. Vokaalid on mõnusalt pohhuistlik-mahedad, trummid ka igati soliidsed. Indiebänd nagu indiebänd ikka! Võib-olla jääbki TV Girli puhul puudu mingisugusest omapärast. Taustaks sobivad nad imehästi, aga selleks, et eristuda, peab mingiski mõttes pioneere mängima. Sellegipoolest on “On land” väga ülbe lugu ja ega “It’s not somethingil” ka midagi viga ole. Kena sooritus, nagu ütleks härra Ants Tael.
The Tontons pole siinmail just eriti tundud kollektiiv. Ometi on nad loonud midagi täiesti teistsugust. Nende muusika seob mitmeid erinevaid stiile, moodustades täiesti unikaalse sulami. Siin on rocki, siin on poppi, siin on jazzi, funki ja bluusi.
Eriti lahedaks teeb selle psühhedeelse indiekollektiivi see, et solistiks on nääpsuke mustanahaline naine. Selline kõlavarjund vokaalis on indiebändide jaoks midagi täiesti uut. Sellise muusika kõrvale tahaks haarata paar pina coladat ja kusagil facys suitsuses baaris laudadel eriti vulgaarselt tantsida. Koledad mõtted. Aga muusika nähtavasti mõjub.
Uurisin nende lehekülge LastFmis ja põnev on see, et USA bändi kohta on neil hämmastavalt vähe kuulajaid. Võiks ju arvata, et Houston ja Texas ja fancy muusika… ju siis on tegu veel avastamata pärliga. Kui bändi sisekliimaga just midagi halba ei juhtu, olen kindel, et näeme neid suurematel lavalaudadel kui praegu, nendel, mida the Tontons tegelikult väärt on.
Kuulake kindlasti veel SIIT! Tégemist on äraütlemata hea kraamiga! :)
Aga nüüd olen vähemalt tagasi. Endiselt selleks, et jagada head kraami.
Suvi ilus oli täis nii palju põnevat, et virtuaalmaailmas kolamine ei tulnud meeldegi. Lisaks oli sügis täis suuri tegusid, mille kõrvalt leidsin küll aega muusikagurmaanluseks, kuid mitte geniaalsuse levitamiseks.
Aga suvi, oh suvi… käidud sai mitmetel muusikaüritustel. Viljandis sai folki nauditud, Õllesummeril Scissor Sisterseid kuulatud, sinna sekka veel väiksemad üritused ja kontserdid.
Et enda äraolekut kuidagimoodi kompenseerida, jagan teiega ERITI BRUTAASELT ägedat muusikat. See muusika tõstab kõrvadest ja paneks ka jalutuil jala tatsuma.
Bon appetit!
Need kutid on HULLUD. Ja HULLULT ÄGEDAD! Armastan nende stiili ja armastan seda videot. Avastasin nad kuidagi täiesti juhuslikult ühest blogist ja pärast seda olen suurte öökullisilmadega Vimeost nende videosid jahtinud. Miks, oh miks toimub suurem osa sellisest lahedast muusikaelust välismaal.
James Blake on minu kõige uuem armastus. Vimeo pakkus mulle (ja täiesti iseseisvalt kusjuures) välja James Blake’i “Limit to your love’i”, mis haaras mind sedavõrd, et raiskasin väärtuslikku ajaloo õppimise aega ning istusin, roosad Skullcandyd peas, nautides seda täiusliku bassi värinat, mis mu pealuud ähvardas purustada.
Ma ei teagi, mis see täpselt on. Klaveridubstep? Igal juhul on see täiuslik ja paneb mind enama järele paluma.
Oh, la la! Kas pole mitte vapustav? Videost ei hakka muidugi siinkohal rääkima. Soovitan toksida laulu pealkiri Vimeosse, seal olev HD versioon on nii freakin’ awsome, et paneb lausa nutma.
Üks sõber ütles selle loo kohta, et see on nagu mingi fucking tantrate seeria... Tal on ju tegelikult õigus... kummitav, ebamaine, natuke hirmus, samas lummavalt kaunis!
''Imelik'' on tõenäoliselt parim sõna selle iseloomustamiseks :)
Lykke Li sobib hetkel suuurepäraselt siia umbsesse pisikuid täis ruumi... kuigi ma ei ole kindel, et need on pisikud... saa siis sotti, kas stressist, üleväsimusest, viimase aja tapvast tempost, meelenõtrusest, pakasest või hoopis pisikutest on hetkeline seisund tingitud... Üks asi, mis ON selge, on see, et ma vihkan hetkelist seisu, kurat, jõulud on tulemas ja tahaks ka mingeid talverõõme nautida ja piparkooke küsetada jmshit, aga mingit tunnet ei ole... eilne tühjus püsib. Aga Lykke Li toob naeratuse suule küll, on alati toonud ja toob ka edaspidi... KUIGI tegelikult on mu viimase aja kolm armukest hoopis Mr. Marilyn Manson ja härrad Vaiko Eplik ja Marten Kuningas. Kõik nad on imelikud. Heas mõttes. Pluss kummitas mind täna terve päeva see halvustav ja imelik naer, mis minu suust tuli, kui kuulsin, et ühele superägedale paralleelipliksile imponeerib väga Alla Pugatšova. No kurat võtaks, meeldigu, kui tahab! Miks peaks see minu asi olema. ''Olen veel tolerantsem'' peaks olema minu uue aasta lubadus. Ma üritan ja püüan, aga ei saavuta ikkagi seda täielikku vabadust, mille poole tegelikkuses püüdlen. Kuradi lahe oleks elada maailmas, kus kedagi ei koti, mida keegi teine teeb ja kui mõni 13aastane tüdruk võtab õhust, et Üllar Jörberg on tema elu suurim muusikaline armastus, siis arvab üldsus, et see on maailma lahedaim asi. Ela ja lase teistel ka elada - kulunud, aga õige!
Midagi lüürilist siia minu jaoks totaalselt ebalüürilisse päeva:
