Kaks päeva koorilaagrit ja laulupeo repertuaari ja noh, arvata on, mis hetkel kummitab. Selleaastane repertuaar on eriti võimas, sees on n-ö rokiosa, kus sellised laulud, nagu “Mägede hääl”, “Liivimaa pastoraal” ja “Ilus oled, isamaa!”, vanad head lemmikud.
Kuigi ma olen endiselt vanade originaalide poolt ja väga remikside provokatsioonidele alluja tüüpi ei ole, meeldis mulle väga 2009. aasta R2 Aastahiti galal olnud uusversioon “Mägede häälest”. Arvestades, et HU? on üks Eesti muusikamaastiku absoluutseid hetketippe, oli see super.
Eriti super oli ka muidugi mais ilmunud HU? ja Kare Kauksi ühislugu “Miks mõni asi on nii hea?”. Ma ei ole küll enda õrnemat iga kuldseil Mahavoki hiilgeaegadel mööda saatnud, aga nendega seostub alati mingisugune nostalgiatunne. Ma arvan, et kuna olen (oleme) niivõrd palju tarbinud ja kuulnud lugusid õndsast 80ndate lõpust, kus elas punk ja popp ja rokk, kus Kauks ja Volmer hüppasid lavalaudadel, muusika oli aus ja tõeline ning asja aeti kas puhtalt enda lõbuks või missioonitunde tõttu, siis tundub, nagu oleks ise selle perioodiga kuidagi emotsionaalselt seotud.
Nüüd on kõik materialiseerunud, blah blah blah, mis seal ikka. Selle pärast saangi vahel vaimse katarsise, kui sukeldun õndsatesse Mahavoki, Vennaskonna, Ultima Thule ja kas või Mäxi aegadesse ja kuulan igihaljast Eesti kullafondi. Kahju ainult, et Kare enda peapaela nurka on visanud. Oh well, eks me kõik peame ükskord suureks kasvama…
Ahjaa, disko kuldajaga tuli meelde…
Ülim geniaalsus! Kahju, et vanast peast natuke lolliks läks…
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar