Malcolm Lincoln - I Wanna from Tolm Stuudio on Vimeo.
“Vihma sajab, kõik ujub, lastel paha on tuju…” ja nii lõpmatuseni. Ütlemata kole lastelaul, kui aus olla. Aga see selleks. Tuli meelde suvi ja Viljandi Pärimusmuusikafestivali kuumus, Viljandi mäed, jääjook ja muu tore. Ja muidugi selle toreda toredaim osa – folkmuusika.
Olen ju südames ikkagi poppar ja rokkar ja punkar ja folkar ja elektroonik ja indierokkar jne jne jne. Niisiis olen natuke rebel ja kaldun tavapärasest “hipist” ja “coolist” muusikast kõrvale. Bänd, millest räägin – Ale Möller Band – oli kindlasti suve top 5 kontserdi hulgas, kusjuures valik, mille hulgast enda topi kokku panna, oli suur.
Ale Möller on üks tore rootsi onu, kes kokku pannud ühe veelgi toredama muusikute seltskonna. Kollektiivis on näiteks kreeklanna, aafrika hõimude muusikat esitav senegallane, mehhiklasest trummar ja kanadalasest kontrabassimängija. Muusika kõigub seinast seina. Esitatakse kreekapäraseid pulmalaule, nutulaule jne, Mamadou Senegalist rakendab Lääne-Aafrika traditsioone oma laulmises ja kogukas kontrabassimängija on valmis ka 33-kraadises kuumuses laval tantsu vihtuma. Kusjuures kontrabassi pean ma bändi üheks suuremaks tugevuseks. Mis teha, mind on alati tšellod ja kontrabassid köitnud.
See, kuidas kollektiiv laval toimib, mis energia ja entusiasmiga seal ringi tatsavad, on awsome! Samuti on võimas nende viis sulandada nii palju erinevaid värve, kõlasid ja muusikatraditsioone ühte patta. Suur-suur melting pot, nagu öeldakse.
LastFm suudab vahel üllatada. Andeksi minu võhiklikkuse tõttu, aga Big Wave Riders on mu kõrvadele veel suhteliselt uus kuju. Nad ronisid minuni läbi MAPi ja LastFmi ja voila! õigesti ronisid!
See bänd oli omamoodi üllatus, ma teadsin, et suurest põhjanaabrist aeg-ajalt geniaalsust tuleb (Rubik oli sama positiivne üllatus), aga sellist sorti muusikat põhjapõtrade maalt ei ootaks. Ikka hevit ja rokki ja veel hevit ja metalli, aga surfihõngulist garaažilist indiepoprocki… Noh, tore on. Või mis?
Selgus, et tegu on väga uute nägudega, bänd alustas selle aasta aprillis ning internetti on üles riputatud kaks lugu, mis mõlemad on vabad tasuta allalaadimiseks.
Ma ei tea, minu sisemisi kitarrikeeli see puudutas, kuulake!
Big Wave Riders - Republic of the average by Big Wave Riders
Ilmus TV Girli EP. Päris vaimse ekstaasini see materjal mind ei viinud, aga tubli töö sellegipoolest. Vokaalid on mõnusalt pohhuistlik-mahedad, trummid ka igati soliidsed. Indiebänd nagu indiebänd ikka! Võib-olla jääbki TV Girli puhul puudu mingisugusest omapärast. Taustaks sobivad nad imehästi, aga selleks, et eristuda, peab mingiski mõttes pioneere mängima. Sellegipoolest on “On land” väga ülbe lugu ja ega “It’s not somethingil” ka midagi viga ole. Kena sooritus, nagu ütleks härra Ants Tael.
Albumi saab tasuta alla laadida SIIT!
Head poppi, ilusat poppi, lahedat poppi. Muusika räägib enda eest!
Nagu näha, möllasin veidi Pitchforkis ringi.
PS. Viimase loo viiulid on eriti ägedad!
Kaks päeva koorilaagrit ja laulupeo repertuaari ja noh, arvata on, mis hetkel kummitab. Selleaastane repertuaar on eriti võimas, sees on n-ö rokiosa, kus sellised laulud, nagu “Mägede hääl”, “Liivimaa pastoraal” ja “Ilus oled, isamaa!”, vanad head lemmikud.
Kuigi ma olen endiselt vanade originaalide poolt ja väga remikside provokatsioonidele alluja tüüpi ei ole, meeldis mulle väga 2009. aasta R2 Aastahiti galal olnud uusversioon “Mägede häälest”. Arvestades, et HU? on üks Eesti muusikamaastiku absoluutseid hetketippe, oli see super.
Eriti super oli ka muidugi mais ilmunud HU? ja Kare Kauksi ühislugu “Miks mõni asi on nii hea?”. Ma ei ole küll enda õrnemat iga kuldseil Mahavoki hiilgeaegadel mööda saatnud, aga nendega seostub alati mingisugune nostalgiatunne. Ma arvan, et kuna olen (oleme) niivõrd palju tarbinud ja kuulnud lugusid õndsast 80ndate lõpust, kus elas punk ja popp ja rokk, kus Kauks ja Volmer hüppasid lavalaudadel, muusika oli aus ja tõeline ning asja aeti kas puhtalt enda lõbuks või missioonitunde tõttu, siis tundub, nagu oleks ise selle perioodiga kuidagi emotsionaalselt seotud.
Nüüd on kõik materialiseerunud, blah blah blah, mis seal ikka. Selle pärast saangi vahel vaimse katarsise, kui sukeldun õndsatesse Mahavoki, Vennaskonna, Ultima Thule ja kas või Mäxi aegadesse ja kuulan igihaljast Eesti kullafondi. Kahju ainult, et Kare enda peapaela nurka on visanud. Oh well, eks me kõik peame ükskord suureks kasvama…
Ahjaa, disko kuldajaga tuli meelde…
Ülim geniaalsus! Kahju, et vanast peast natuke lolliks läks…
Sain ka lõpuks Sufjan Stevensi uue albumi kuulatud ja tahaks kuskile roosade draakonitega lendama minna, sest tunne on freakin awsome. Nimilugu on mõnus. Lugu Veesuvi vulkaanist jookseb ka üsna südame lähedalt kuuma jutina mööda veresooni ringi.
Siin aga plaadi lemmik, nautige:
MaiNekk on homme GenKlubis Tartus! Pilet on nii odav, et kahju hakkab lausa – 50/35.
Lisaks toimub plaadiesitluskontsert veel näiteks Tallinnas No99s reedel kell 21.30.
Saate väärt elamuse, luban! :)
Kuna ma käin maailma parimas koolis, on mul tihti võimalus kuulata maailma parimat muusikat oma kooli saalis. Tasuta. Täna oli selleks MaiNekk, kes Baltimaades enda uut plaati tutvustamas käib. Pean ausalt tunnistama, et kollektiivist ma varem kuunud ei olnud. Seda enam olin üllatunud millegi nii ägeda olemasolust. Ja sellest, et ma reaalselt viitsin järjest kuulata pikemat aega industriaalmuusikat, mis ei ole klassika.
Lähemalt siis – MaiNekk on eesti-rootsi-taani bänd, mis koosneb kahest kitarrist, bassist ja trummidest. Viljeletakse sellist indiesegust muusikat. Omaette maiuspala on poisid, kes bändis mängivad. Mitte liiga karvased ruuduliste särkidega hispermuusikud on arvatavasti iga hipstertüdruku unistus.
Põhjus, mis Mainekk, miks Balti tuur ja meie kool, on nende vastilmunud plaat “Dance dance and rotate”. Nii sügavat elamust nad mulle ei jätnud, et ma kolme Villemi pubi lasteprae hinna Rahva Raamatusse viin, aga piisavalt, et nende Myspace’i leht enda lemmikutesse salvestada.
Kellel mingisugune huvi tekkis, tsekkige SIIA!
PS. Soovitan soojalt laulu “A Call for Batman”. Eriti püss lugu!!
The Tontons pole siinmail just eriti tundud kollektiiv. Ometi on nad loonud midagi täiesti teistsugust. Nende muusika seob mitmeid erinevaid stiile, moodustades täiesti unikaalse sulami. Siin on rocki, siin on poppi, siin on jazzi, funki ja bluusi.
Eriti lahedaks teeb selle psühhedeelse indiekollektiivi see, et solistiks on nääpsuke mustanahaline naine. Selline kõlavarjund vokaalis on indiebändide jaoks midagi täiesti uut. Sellise muusika kõrvale tahaks haarata paar pina coladat ja kusagil facys suitsuses baaris laudadel eriti vulgaarselt tantsida. Koledad mõtted. Aga muusika nähtavasti mõjub.
Uurisin nende lehekülge LastFmis ja põnev on see, et USA bändi kohta on neil hämmastavalt vähe kuulajaid. Võiks ju arvata, et Houston ja Texas ja fancy muusika… ju siis on tegu veel avastamata pärliga. Kui bändi sisekliimaga just midagi halba ei juhtu, olen kindel, et näeme neid suurematel lavalaudadel kui praegu, nendel, mida the Tontons tegelikult väärt on.
Kuulake kindlasti veel SIIT! Tégemist on äraütlemata hea kraamiga! :)
Olen olnud paha ja nõme.
Aga nüüd olen vähemalt tagasi. Endiselt selleks, et jagada head kraami.
Suvi ilus oli täis nii palju põnevat, et virtuaalmaailmas kolamine ei tulnud meeldegi. Lisaks oli sügis täis suuri tegusid, mille kõrvalt leidsin küll aega muusikagurmaanluseks, kuid mitte geniaalsuse levitamiseks.
Aga suvi, oh suvi… käidud sai mitmetel muusikaüritustel. Viljandis sai folki nauditud, Õllesummeril Scissor Sisterseid kuulatud, sinna sekka veel väiksemad üritused ja kontserdid.
Et enda äraolekut kuidagimoodi kompenseerida, jagan teiega ERITI BRUTAASELT ägedat muusikat. See muusika tõstab kõrvadest ja paneks ka jalutuil jala tatsuma.
Bon appetit!
Need kutid on HULLUD. Ja HULLULT ÄGEDAD! Armastan nende stiili ja armastan seda videot. Avastasin nad kuidagi täiesti juhuslikult ühest blogist ja pärast seda olen suurte öökullisilmadega Vimeost nende videosid jahtinud. Miks, oh miks toimub suurem osa sellisest lahedast muusikaelust välismaal.
James Blake on minu kõige uuem armastus. Vimeo pakkus mulle (ja täiesti iseseisvalt kusjuures) välja James Blake’i “Limit to your love’i”, mis haaras mind sedavõrd, et raiskasin väärtuslikku ajaloo õppimise aega ning istusin, roosad Skullcandyd peas, nautides seda täiusliku bassi värinat, mis mu pealuud ähvardas purustada.
Ma ei teagi, mis see täpselt on. Klaveridubstep? Igal juhul on see täiuslik ja paneb mind enama järele paluma.
Oh, la la! Kas pole mitte vapustav? Videost ei hakka muidugi siinkohal rääkima. Soovitan toksida laulu pealkiri Vimeosse, seal olev HD versioon on nii freakin’ awsome, et paneb lausa nutma.
Veel James Blake’i muusikat SIIT!
Ääremärkus: kas keegi oskab mulle seletada, miks ma Live Writeris Youtube’i asemel enda uut lemmikut Vimeot kasutada ei saa?
