Igaks juhuks ütlen ette, et Arcade Fire on üks minu fetišbändidest, st kõik, mida nad puudutavad, muutub automaatselt kullaks ja nad panevad mu südame põksuma isegi siis, kui nad päriselt seda väärt ei ole. Õnneks on tegu ühe maailma parima kollektiiviga, seega ma ei põe. Nii et kui ma ütlen, et sain lõpuks imelikke teid pidi kätte ühe nende show lindistuse, millel nad esitasid suure osa uuest materjalist, mis peaks ilmuma 3. augustil, tähendab see seda, et minu jaoks on käes jõulud… Ei, midagi paremat kui jõulud! Jõulud on igal aastal, AF-i uut albumit tuli oodata kolm aastat.
Kuna albumit tervikuna pole veel keegi kuulnud, saan ma rääkida ainult sellest, mida nad Théatra Granadas 8. juunil esitlesid. Varem olin ma kuulnud kaht uut lugu, “Month of May’d” ja “The Suburbsi”. Ausalt öeldes ei olnud ma just eriti vaimustunud, kuid mida rohkem ja rohkem neid peas leierdada, seda rohkem need reaalselt ka meeldima hakkavad. Nüüd, kuulanuna poolt materjali nende uuelt plaadilt, võib öelda, et esmamulje on tõepoolest petlik. Nad on küll liikunud edasi uue saundi poole, kuid kõige selle alt paistab läbi siiski vana hea Arcade Fire.
Isegi “Month of May” algselt võõrana tundunud töödeldud vokaal oli live’is päris korralik. Enim jäi meelde aga “Rococo”, mõnusalt segane ja hea rütmiga lugu. Samuti oli hea esitus varemkuuldud “The Suburbsil”. See on ideaalne suvehitt (ma ei mõtle selle all lady-gaga-bad-romance-ja-muu-sarnane-kräpp stiilis suvehitti, vaid melomaanile kohast hitti), mille äge saund tuleb mõnusatest klahvpillidest ja rõõmsast mažoorist.
Nüüd jääb üle oodata “päris” jõule, kus saab kuulda reaalses stuudios lindistatud lugusid, võtta terve päev vabaks ja kuulata need ribadeks, tunda end taas lapsena, kes enda valdusesse uue ilusa barbie-nuku saanud. Eelvaate põhjal võib öelda, et ehk vajan isegi kaht päeva, sest see materjal lööb jalust nõrgaks!
P.S. Soovitan soojalt “The Suburbsi” kuulata rohkem kui üks kord, sest see on nagu hea vein, mis läheb iga korraga aina paremaks.
Seda võiks esitada suure ringi küsimusena - kes siis on need vahtralehtede ja jäähoki maa parimad pojad ja tütred?
Ei, ma ei pea silmas Brian Adamsit või Celine Dioni ning kohe kindlasti ei pea ma silmas Avril Lavigne'i. Samuti ei ole mul kavas hakata rääkima Simple Planist, Nelly Furtadost või Alanis Morisette'ist (kuigi viimane kisub küll sinna top3 poole). Kanada parim kollektiiv on täiesti vaieldamatult Arcade Fire!
Põhjus, ma kasutan sõna kollektiiv, seisab tegelikult ilusasti ka pildil - neid on kokku seitse! Millegi sellise bändiks nimetamine oleks liigne labasus. Arvestades Arcade Fire'i püsiliikmeid, endiseid liikmeid ning muusikuid, kes nendega aeg-ajalt koos tuuridel-esinemistel käivad, on tegu pigem orkestriga. Samuti viitab orkestrile kasutatavate pillide hulk. Igal Arcade Fire'i liikmel on mitu erinevat pilli, mida nad valdavad ning mida nad kontsertidel ka vahetavad. Näiteks mängib üks muusikutest - Régine Chassagne - lisaks klaverile ja laulmisele ka akordionit, trumme, ksülofoni ja midagi, mille nimetus on inglisekeelses terminoloogias hurdy gurdy.
Arcade Fire asutati 2003. aastal Montrealis, Quebecis, selles Kanada osas, kus suures osas prantsuse keelt kõneldakse. Kollektiivi "tuumik" koosneb abielupaarist - Win Butlerist, ameerika noormehest, kes Kanadasse muusikaga tegelema tuli, ning varemnimetatud Régine Chassagnest, Haiti põgenike perest pärit prantsuse keelt kõnelevast neiust. Kollektiivis lööb kaasa ka Wini vend Will Butler ja hulk teisi muusikuid: Richard Reed Parry, Tim Kingsbury, Jeremy Gara ja Sarah Neufeld.
Win ja Régine ___________________________________
Arcade Fire'i põhisolist on Win Butler, kuigi n-ö kaastööd kuuleb tihti ka tema abikaasa suust, kes siiski enamiku ajast backilaulmisega tegeleb.
Pärast esimese, Arcade Fire'i nimelise albumi ilmumist on kollektiiv võitnud mitmeid südameid - nii noorte kui vanade hulgas. Nende muusika läheb peale ka nõudlikule publikule ning suur osa fännidest on tulihingelised klassikalise muusika austajad. Samas on Arcade Fire jõudnud teatud määral ka massidesse ning nende albumid "Neon Bible" ja "Funeral" pälvisid palju tunnust, võites mitmeid auhindu (nt Best alternative music album Grammy).
Väike stiilinäide albumilt "Funeral" (2004) - "Rebellion (Lies)"
___________________________________
Arcade Fire'it võib pidada ka kriitikute lemmikkollektiiviks, kuna neid on tunnustanud isegi kõige nõudlikuma maitse poolest tuntud internetisaidid (Pitchfork) ja muusikaajakirjad. See ei tohiks olla küll määrav näitaja, kuid väikese vihjena võin öelda, et AF kuulub isegi meie armastatud presidendi lemmikute hulka.
Samuti annab kollektiivi erilisusest märku see, et nendega tahab koostööd teha suur hulk staare. Näiteks võib üheks AF-i "püsipartneriks" nimetada David Bowie't, kes nendega mitmeid kordi koos esinenud ja isegi heliplaadile kahasse laulnud. Samuti on nad koostööd teinud sellise maailmakuulsa nimega nagu David Byrne. Tihti on bändi samastatud ka näiteks Bruce Springsteeniga. Kindlasti mitte selle pärast, et nad vanale heale Bruce'ile sarnaneksid, vaid pigem oma võime poolest luua täiesti erinev muusikažanr, mida mina uhkelt arcadefire'ismiks nimetaksin. Mõlemad on olnud oma muusika pioneerid ning uhkusega enda liistude juurde jäänud.
Arcade Fire'i muusikat iseloomustada või kirjeldada on tegelikult üsna võimatu. Nagu Animal Collective, on nad loonud midagi täiesti uut ja antud kollektiivi sildistama hakata ei oleks just eriti tark tegu. Kui ma peaksin neid millegagi rohkem siduma, siis oleks see kindlasti alternatiiv- ja indierokk. Wikipedia pakub välja ka "barokkpopi", aga kuna ma sellist liigitust esimest korda kohtan, siis jätan selle aspekti igaks juhuks kommenteerimata.
Arcade Fire'i suurimaks trumbiks on tõenäoliselt see, mis teeb neist orkestri - pillide ja inimeste rohkus. Nende muusikas on nii palju erinevaid kõlavärve ja emotsioone, et see võib esmapilgul silme eest mustaks lüüa. Samuti on üks kollektiivi omapära Win Butleri hääl. See kummastab, sisaldades endas kohati kogu maailma valu, kohati aga midagi äärmiselt joviaalset, jättes mulje puhtast ekstaasist, ekstaasist, mis tekib muusika enese tõttu ja vastu. Tema hääl on kriipiv ja poeb sügavale hinge, tekitades kas kõige ülevamat naudingut või suurimat agooniat, mida muusikast kunagi leida võib.
Keegi tuttavatest ütles, et sellist muusikat on võimalik kuulata ainult kas kahepäevases unetuses või meelemürkide lummuse all. Mina seda ei usu. Samuti on palju neid, keda solisti hääl esmapilgul hirmutab ning isegi ebameeldiv tundub. Eks igaühe kõrv on kuningas. Mina jätan endale agressiivselt subjektiivse õiguse nimetada Arcade Fire'it Kanada, kui mitte kogu maailma, geniaalseimaks leiutiseks, multiinstrumentaalseks miniorkestriks, kes suudab enda muusika lummusesse vähem kui poole minutiga haarata.
"No cars go" - üks minu kindlaid lemmikuid!
___________________________________
