“Vihma sajab, kõik ujub, lastel paha on tuju…” ja nii lõpmatuseni. Ütlemata kole lastelaul, kui aus olla. Aga see selleks. Tuli meelde suvi ja Viljandi Pärimusmuusikafestivali kuumus, Viljandi mäed, jääjook ja muu tore. Ja muidugi selle toreda toredaim osa – folkmuusika.
Olen ju südames ikkagi poppar ja rokkar ja punkar ja folkar ja elektroonik ja indierokkar jne jne jne. Niisiis olen natuke rebel ja kaldun tavapärasest “hipist” ja “coolist” muusikast kõrvale. Bänd, millest räägin – Ale Möller Band – oli kindlasti suve top 5 kontserdi hulgas, kusjuures valik, mille hulgast enda topi kokku panna, oli suur.
Ale Möller on üks tore rootsi onu, kes kokku pannud ühe veelgi toredama muusikute seltskonna. Kollektiivis on näiteks kreeklanna, aafrika hõimude muusikat esitav senegallane, mehhiklasest trummar ja kanadalasest kontrabassimängija. Muusika kõigub seinast seina. Esitatakse kreekapäraseid pulmalaule, nutulaule jne, Mamadou Senegalist rakendab Lääne-Aafrika traditsioone oma laulmises ja kogukas kontrabassimängija on valmis ka 33-kraadises kuumuses laval tantsu vihtuma. Kusjuures kontrabassi pean ma bändi üheks suuremaks tugevuseks. Mis teha, mind on alati tšellod ja kontrabassid köitnud.
See, kuidas kollektiiv laval toimib, mis energia ja entusiasmiga seal ringi tatsavad, on awsome! Samuti on võimas nende viis sulandada nii palju erinevaid värve, kõlasid ja muusikatraditsioone ühte patta. Suur-suur melting pot, nagu öeldakse.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar