Ajalootund

Jälgisin MTV Europe’ist Celebrity Countdown Weekendi 30 Seconds to Marsi poolt valitud viiekümne parima USA rokkbändi TOP-i ja avastasin endalegi üllatuseks, et suur osa sellest päris koorekihist, créme de la créme’ist on pärit eelmisest aastatuhandest.

Kas kümme aastat tagasi osati siis reaalselt paremat muusikat teha? Lausa nii palju paremat, et tänapäevased sensatsioonid, legendaarsed RHCP ja Foo Fighters esikümnest välja puksida? Mul on selles osas oma teooria. Seesuguse valiku tagapõhjadeks on tavaliselt kolm-neli suuremat tugisammast. Üks neist toetub sellele, et vanadel kuulsatel on olnud piisavalt aega, et seista, hitiks laagerduda, nende ülistamine on hea maitse seisukohalt alati kindla peale minek, sest kes julgeks vastu vaielda, öelda, et Bruce Springsteen oli ülemakstud jobu või nimetada David Bowie’t geiks?

Samuti on eelmises muusikalises sajandis elamine otsekui mässumeelsuse märk – püüd anda vastulöök tänapäeva rahast läbiimbunud muusikatööstusele. Nii mõneski mõttes on see igati õigustatud, kuna fakt on, et 20-30 aastat tagasi tehti muusikat teistel eesmärkidel kui nüüd. Siis  käisid ringi lõhkiste kampsunitega grunge-artistid ja rebitud teksastega vanad rokipeerud, mitte kuldhammastega supersuuri “Wolkswageni bling-märke” kaelas kandvad Lil’ Wayne’id ja Kanyed. Elvis oli küll paras blingimeest, aga tema kandis enda blingivat kostüümi igal esinemisel, nii et see ei lähe arvesse.

Viimane ja tugevaim agrument toetub eelmisele, äkki ongi kunagi varem tehtud muusika parem, sest ta on loodud suure armastuse ja kirega. Kallile produktsioonile toetuv muusika ei jää kunagi püsima. Kahtlen, kas minu lapselapsed teavad selliseid nimesid, nagu Kanye West, Kesha, Lady GaGa jt. 30 aastat tagasi tehti paremat muusikat, sest see oli parim väljendusvahend. Helide loomine oli muusikute jaoks viis end väljendada, tundeid millekski reaalseks vormida, see ei olnud kõigest järjekordne viis raha teenida ning rikkaks saada. Ja siin ongi olulisim vahe tänapäeva ja varasema muusika vahel. Need helid, mis lähevad hinge, peavad olema kellegi teise poolt higi, vaeva ja suurima südamevaluga loodud. Muusika peab tulema südamest, sest ainult nii läheb ta reaalselt korda.

Niisiis – kui nüüd rääkida minu lemmikutest, siis ei saa üle ega ümber Pink Floydist. Ma armastan küll biitleid, rollinguid, Bowie’t ja kõiki teisi toredaid tegelasi, kuid Pink FLoyd suudab mind enim enda muusika nõidusesse haarata, olgu selleks siis “I wish you were here”, “Comfortably numb” või “Shine on you crazy diamond”. Need ülimõnusad kitarririfid, lausa enigmaatilised kitarririfid viivad transsi ning seiklema täiesti ennenägematutele maadele, laulutekstid peidavad endas rohkem sisu kui nii mõnigi tänapäeva rämpskirjaniku 500-leheküljeline teos. Pink FLoydi muusika on midagi reaalset, samas müstilist ja kauget. Igaüks leiab sellest midagi endale ning igaüks tõlgendab seda isemoodi.

Pink Floydi on süüdistatud palju rokkmuusika liiga keeruliseks muutmies. Nende üle 10-minutilised palad meenutavad pigem minisümfooniaid kui rokklugusid. Mina süüdistama ei hakka, mina langen põlvili selle ülima geniaalsuse ees, mis võimaldab kirjutada lugusid, mis on kolm korda pikemad kui tavapärane raadisõbralik muusika ja anun enamat!

Kusjuures Pink Floydil on väga põnev ajalugu, bändi esimene liider, Syd Barret oli skisofreenik ning pidi selle ja suure LSD kasutamise tõttu kollektiivist 1968. aatal lahkuma. Talle on pühendatud ka “Shine on you crazy diamond”. Uurige veel siit ja siit!

 

______________________________________________________________________________

Järgmine mees, kes minu virtuaalsel vinüülideriiulil aukoha ära teeninud, on Marvin Gaye. Ma küll lubasin endale, et kirjutan ühel ilusal päeval kõikidest Motowni legendidest eraldi, aga see lugu sobis siia nii hästi! Marvin Gaye “What’s goning on” on minu souli ja R&B varamu üks säravamaid pärle. See sisaldab endas kõike seda, miks ma musta muusikat armastan, selles on küllaldaselt rythmandbluesilikke häälevarjundeid, ilusat puhast vokaali. Samas on ka piisavalt classyt instrumentaalosa, täpselt sellist tausta, mida meelsasti kusagil lounge’is või Endlas jazziõhtul kuulaksid.

Marvin Gaye on oma elu jooksul järele proovinud pea kõik enimtunnustatud  musta muusika žanrid: ta on teinud souli, jazzi, R&B-d ja isegi midagi fungilaadset. Lisaks laulmisele tegeles ta ka trummimänguga.

Kui Pink Floydi biograafiat tasub uurida, siis Marvin Gaye oma lausa peab uurima. Kas teadsite näiteks, et Marvini tegelik perekonnanimi oli Gay, millele ta lisas e-tähe, kuna just sel ajal hakkas “gay” võtma endale tänapäeval hästituntud lisatähendust? Samuti on võrdlemisi tähelepanuta jäänud viis, kuidas armastatud muusik meie juurest lahkus. Kõik teavad, kuidas mõrvati John Lennon ja president Kennedy, kuid kui paljud meist on kursis faktiga, et Marvin Gaye mõrvas tema oma isa 1984. aastal, vihastades poja peale äridokumentide kadumise pärast. Hiljem tunnistas kohus isa süüdimatuks, kuna tema ajus avastati kasvaja.

Marvin tegutses 1960ndail suures osas koos oma lavapartneri, Tammi Terrelliga, kes ühel kontserdil äkitselt tema kätel kokku varises ning hiljem, 1970. aastal suri. Tammiga on kahasse lindistatud ka laul, mis Eesti publikule tõenäoliselt Marvini loomingust kõige tuttavam, “Ain’t no mountain high enough”.

Marvin Gaye kohta uuri veel siit!